teisipäev, 24. veebruar 2015

Märkmeid kohtumiselt Riigikogu kandidaatidega 22.02

Eile õhtul Urvaste seltsimajas. Kohtumine Riigikogu saadikukandidaatidega kell 17. Peakokad Mariina ja Anti olid kohal juba aegsasti kohal, kl 14 paiku liitus veel kümmekond vabatahtlikku köögikatat ja peoruumi valmissättijat.
Peaaegu kõik kutsutud kandidaadid tulidki. Üks jäi päris haigeks ja teine hilines mõjuvail põhjusil. Aitäh meie juures vastu pidamast, Alar, Igor, Ivari, Kalvi, Kurmet, Priit, Zoja! Küsijaid-arutlejaid oli nii Urvaste, Antsla kui Sõmerpalu vallast. Kokku paras saalitäis ehk ca 60 inimest. Hakatuseks said kandidaadid iseenda kõige tähtsamaid poliitilisi eesmärke tutvustada.
Priit ütles, et tegutseb traditsioonilise perekonna eest ja selle nimel, et mikroettevõtjatele oleksid leebemad nõuded kui suurtele. Kurmet ja Igor mainisid riigikaitset ja oma aktiivset vabatahtlikku tööd Kaitseliidus. Igor lisas, et piirkondi peakski erinevalt toetama, rohkem märkama ja rõhutama erisusi selleks, et riik tuleks ka lõuna poole tagasi. Zoja rääkis rahvareferendumite tähtsusest. Sotsiaaldemokraatidel on plaanis sotsiaalmaksu erisused. Kurmet mainis  ära ka selle, et seltside/kogukonnaelu areng läheb talle korda. Minister Ivari tõdes, et kahjuks ei ole leidnud toetust maaeluministeeriumi idee ja nii nokitseb mitu ministeeriumi maaelu-asjadega omaette. Aga äsjaloodud väikepõllumajanduse meetme osas on tal suured ootused. See on nüüd kübeke kogu sellest sissejuhatusest, mis ma jõudsin kirja panna/meelde jätta.

Natuke oli nägelemist, et kas haldusreform aitaks kaasa maaelu arengule või vastupidi - nt töökohti võib jääda vähemaks.
Aivol oli küsimus, miks on maaettevõtjad linna omadega nii ebavõrdses seisus – pead oma paarisadat meetrit sissesõiduteed ise hooldama, kuigi see pole sinu oma. Tahad paremat elektrit – osta võimsust juurde! Vesi ei kõlba või on seda vähe – raja oma raha eest puurkaev! Üldiselt vist arvati küll, et oleks õiglane hajaasustusprogrammi ka maa-ettevõtjatele laiendada.

Evar küsis, kas RMK raiepoliitika on õige. Et palgimets hävib tohutu tempoga. Minister ütles, et ta ei tunne seda valdkonda, aga et kindlasti on RMK metsale parem peremees, kui seda on tema eraisikuna oma metsale. Evaril oli natuke kahju, et kohal ei olnud ühtki sellist kandidaati, kes RMK tegevust natukenegi sügavamini analüüsida oskaks. Ma ei tea, kes see võiks olla. Vahest keegi Tallinnast?

Margus küsis midagi koolikiusamise teemal. Kas oli see mingitest strateegilistest dokumentidest välja jäänud? Vabandust Margus, ei märganud, olin juba nii keskendunud sellele, et kas ma oma küsimuse esitamisega hakkama saan.
Ma proovisin küsida, et mis võimalusi oleks paremaks koostööks MTÜdega, kui MTÜd tahavad üldiselt teha asju, mis neile meeldib, omavalitsus näeb neid sageli ainult tülikate rahaküsijatena ja riik tahab delegeerida kogukondadele ülesandeid muuhulgas selleks, et raha kokku hoida. Vist tõin olukorra ilmestamiseks näite, kus ma tunnen ennast nii volikogus kui majanduskomisjonis enamasti suht sandisti, sest ühtegi teist meie piirkonna esindajat neis kogudes ei ole. Aga kohe sain vallavanemalt ka leebelt nahutada, et võiksime oma asju omavahel arutada. Paar kandidaati arvas, et vald oskab kohalikke vahendeid kõige paremini jagada. Ometi ei ole see tihti nii, lihtsalt kogukondadel pole häält ega õigusi. Tegutsevad siis valla armust, selle puudumise kiuste või mõlemal põhjusel. Niii väga tahaks, et ka Toompealt oleks näha neid pisikesi ja ebamääraseid puntraid, mis selgepiirilise ja hierarhilise valla sees tegutsevad ja tegelikult ikka päris palju enda harutada-arendada võtavad! Tahaksin seda uuringut väga soovitada. Kui me sellest ise räägime, siis vahest kunagi üks või teine otsustaja loeb ka: http://www.linnalabor.ee/failid/n/52b5698cef1431087333dbf84a56380f
Tegelikult ütlesid nii Riigikogu kodanikuühiskonna toetusrühma liige Priit kui ka minister Ivari, et riigi suhtumine on tasapisi muutunud ja kogukondades/MTÜdes nähakse juba ka pikaajalisemaid sotsiaalseid partnereid.
Minul  kriipis veel katuseraha teema. Pärast mu küsimust kandidaatidele, et kas keegi neist on valmis katuserahade vastu võitlema, oli saalis üsna pikk paus. Siis ütles üks, et tema ei ole katuserahade kaotamise vastu ning teine ütles, et see võib-olla ei ole kõige parem süsteem. Niipalju siis sellest.

Siis varsti saigi Urvaste kapell oma ägedate lugudega pihta hakata ja jutud jätkusid laudkondades.

Lõpuks oli ikkagi kuidagi tühi tunne. Ma vist ikkagi ei suutnud/ei osanud piisavalt õigesti küsida. Tundsin ennast rumala ja kiuslikuna. Olles lapsed ja abikaasa koju tulnud ning umbes pool tundi siin konutanud, helistasin Mariinale, et uurida, kas ta on veel seltsimajas. Uhh, oli! Kimasin siis sinna, et hilisõhtul klaasikese šampuse juures oma tühja tunnet kurta. Noh, Mariina ei olnud erinevalt minust enda ootusi õhtu osas üldse üles kruvinud. Aga ta ütles välja ühe asja, mida ma oleks võinud ise samamoodi sõnastada. Et kuidas saab vallavanem ütelda, et me võiks omavahelisi asju arutada omavahel ja kandidaatide käest küsida suuremaid, tähtsamaid. Kui meie seltsimaja ja kogukonna tulevik ongi meie jaoks kõige tähtsam küsimus. Mitte see, mitu protsenti raha meile pärast valimisi rohkem kätte jääb või missugune on õige perekond.
Just lõppenud valla peoõhtul Uue-Antslas sain vallavanemalt sooja vabariigi sünnipäeva kallistuse. No ikka usud, et see on märk sellest, et tasub veel loota. Paneme edasi.
Selle kirjatükiga olen sujuvalt jõudnud uude päeva.
Palju õnne meile kõigile meie riigi sünnipäeva puhul!