24. mail esitas mäletatavasti Kalevi kammerkoor Urvaste kirikus setu oratooriumi Peko esä. Ühele koori liikmele, kelle nimi on Veljo Raamat, jättis see nii sügava hingelise elamuse, et ta kirjutas sellest luuletuse. Ja koorikaaslaste sõnul on ta ka järgnevaid koori reise ja esinemisi luulevormi seadnud.
Ma möödund nädalal
End leidsin Urvastes.
Ei olnud varem käinud,
Nüüd ära nähtud sai –
Kirik, järv ja külamees!
Üks tamm seal kõrgub,
aastasadat kolm,
ehk rohkem veel,
ei ole selle juurde,
rohtund külateed.
Jah! värsimeister Kontra
Oli ootamas – meil vastas!
Kui tegi lahti suu,
Ta muudkui luuletas?
Kui saabus õhtu,
Rahvas tuli kokku,
Ja Laulu pillilugu,
kostis kirikus!
Sääl „Peko esä“
laulma hakkasivad
Liisi, Volk ja
meie oma koor.
Säält lavalt paistis,
inimesed kuulsid –
lauldi neist!
Üks oma setu tsura
Ja tema kaunis neid
Nii mõnigi kesk lugu,
Vargsi poetas pisara,
laul läks otse hingest-hinge
Jäi südant kraapima!
Kui lõppes lugu
rahvas tõusis püsti
Üks vitsakene – Jah!
Põlisesse tamme torgati
Jäi maha Urvastesse,
Kauni Oru kingule,
Inimeste südamesse,
„Peko esä“ hääl
Kohisema puude latva,
Rohelise rohu sisse,
Õitsvatesse lilledesse,
Nüüd ta heljub sääl!
Veljo Raamat
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar