Kas väärtustame oma kohanimesid?

20. novembril oli Võrus kohanimepäev. Selgus, et külade, talude ja loodusobjektide nimetamises ei ole hästitoimivat süsteemi.
Kaido Kama tõdes, et kohanimeseadus reguleerib peamiselt asustusnimesid (asulad, talud). Loodusobjektide nimetamine on täiesti reguleerimata.
Seadus lubab nii murdelisi kui kirjakeelseid kohanimesid. Nii vahelduvadki Lõuna-Eesti kohanimed murdekeelsest kuni täiesti kirjakeelseni. Omakeelne nimi on näiteks Tsirguliina. Võru murdest on tartu murdesse ümber pandud Vastse-Roosa (vs Vahtse-Roosa) ja Vastseliina (vs Vahtseliina). Kirjakeelde on pandud Uue-Antsla, Linnamäe (Liinamäe) ja Litsmetsa (Litsmõtsa). Pooleldi on kirjakeelde pandud Süvahavva (Süvähavva) ja Pikakannu (Pikäkannu). See, et lõuna-eesti murretele omane vokaalharmoonia nimede uuendamise käigus ära kaob, on küllalt tüüpiline. Hoopis valesti on aga tõlgitud näiteks Laanemetsa, mis varem oli Lannamõtsa, sest sõna Land tähendab murdes hoopis metsalompi, umbjärve. Vahel on probleemide tekitajaks ka teeviitade valmistajad, kes kirjutavad viidale teistsuguse nime, kui see tegelikult on.

Nimi sõltub maanõunikust

Õnneks on, kellelt põlisnimede hoidmisel eeskuju võtta: Kaido Kama sõnul on Misso vallas kõik külanimed omakeelsed, Rõuge vallas peaaegu kõik. Ka Orava ja Sõmerpalu vallas on omajagu murdekeelseid kohanimesid, ülejäänud Võrumaa valdades aga vaid 1-2 või hoopiski mitte.
Kama pidas väga oluliseks, et paikade omakeelsed nimed on jõudnud Regio kaartidele. Nüüd on lootust et need jõuavad üha enam ka teeviitadele ning kaartidelt ja teeviitadelt igapäevasesse kasutusse. Ehk kui varem muutis kirjasõna inimesi kirjakeelseks, siis nüüd on lootust, et juhtub vastupidi. Näiteks Võru külje all asuv Tsiatsungõlmaa on juba üleriigiliselt tuntud kaitseväe harjutusväli.
Kohanimeuurija Evar Saar tõi välja, et omakeelsed nimed on peamiselt vanadel Lõuna-Eesti taludel. Asundustaludel on juba rohkem kirjakeelseid nimesid – Alliku, Kase jne. Nii ei saa uuema aja katastrinimede järgi enam aru, kas need asuvad Harju- või Võrumaal. Et erastamisele minevate maatükkide juures on olulisim roll omavalitsuse maanõunikul, on isegi näha, kas too on eelistanud paikkondlikku sõnavara või kirjakeelt. Näiteks on ühes vallas paljudes talunimedes kasutatud liidet „-nurme“ (võrukeelne nimetus põllu kohta), aga teises vallas põhjapoolsemat „-põllu“. Lõunaeestiline „-veere“ tükib teed andma Põhja-Eesti „-äärele“. Traditsiooniline täiend „ala-„ ja „mäe-„ hakkab asenduma „ala-„ ja „üla’ga“.
Lõpetuseks leidis Evar, et rahvakeelsed nimed on mitmekesised ja huvitavad, aga nendega, mis inimene oma peaga välja mõtleb, on vastupidi.

Uute talude nimetamise võimalusi

Kuidas siis võiksid uued omanikud või tükeldatud talumaade omanikud uusi talusid nimetada? Evar Saare arvates ei ole suurt probleemi, kui asundustalude nimed, mis ei ole rahvasuus kasutusel, asendatakse uue omaniku nimest tuletatud talunimega. Seda aga ei tohiks teha nende taludega, mille nimi on kestnud põlvkondade viisi. Tükeldatud taludele pakkusid asjatundjad lahenduseks nimetada ilma hooneta maatükke selle talu põlluks või selle talu metsaks. Veel pakuti täiendeid „vana-„, „uue-„ jne.
Sulev Iva küsis, kas Võru linna ei saaks nimetada Võro liinaks nagu see on linna tunnuslausel. Kuna rööpnimed ei ole lubatud, ei saa mõlemaid ametlike nimedena kasutada. Aga selgus ka, et seadus lubab liigisõna (linn, alevik, küla) ainult eestikeelsena. Nii oleks sõna „liin“ kasutuselevõtuks vaja võru keelele eristaatust.
Muus osas on aga vanade kohanimede säilimine peamiselt kohaliku omavalitsuse otsustada. Kahjuks oli vallavalitsuste töötajaid kohanimejutte kuulamas napilt. Silma jäi ainult üks maanõunik.
Kaitsealad saavad põlised nimed
Uudo Timm Keskkonnaministeeriumist rääkis aga sellest, et kaitsealuseid kohti (kaitsealad, sihtkaitsevööndid, üksikobjektid) püüavad nad üha enam nimetada nende piirkondade põliste nimedega. Et paljud kaitstavad paigad asuvad metsas, on ametnikele suureks abiks vanade metsavahipunktide nimetused. Vahel aga ei ole vanu nimesid kusagilt võtta. Nii oleks ühe Virumaa lendorava kaitseala puhul tulnud valida, kas nimetada see olemasolevate kinnistunimede järgi Elevandi või Kaelkirjaku lendorava kaitsealaks.
Timm oli nukker, et näiteks hiljutise vääriselupaikade inventuuri tegijad ei pööranud paikade nimedele tähelepanu ning nüüd on Eesti enam kui seitsmel tuhandel vääriselupaigal registris ainult koordinaadid, aga mitte nime. „See oleks olnud hea kohanimede hoidmise ja elustamise koht,“ tõdes ta.
Uudo Timm loodab, et tuleval aastal algava Eesti soode inventuuriga seda viga ei korrata. Ka töö järvede, paljandite ja allikate nimedega seisab alles ees. Kõige keerulisem on lugu jõgede ja ojade nimedega. Seaduse järgi tohib neil olla vaid üks nimi, ent kohalikud elanikud on oma jõelõiku harjunud võib-olla kutsuma hoopis teisiti.
Teavet kohanimeseaduse ja selle rakendamise kohta jagasid Võrus ka kohanimenõukogu, Eesti Keele Instituudi ja Maa-ameti esindajad. Palju teavet saab kohanimenõukogu kodulehelt www.eki.ee/knn

Airi Hallik-Konnula