Kagu Mets OÜ omaniku Andres Arikese kiri rahvale

Olla või mitte?

Nagu ühes heas raamatus on mitu peatükki, nii ka selles romaanis, mis räägib „söetehasest“, „söekast“ või minugipärast „surmavabrikust“.

15. november 2008 oli see päev kui OÜ Kagu Mets lõpetas puusöe tootmise ning sellega lõppes ka mitmeid aastaid ümbruskonda häirinud tegevus. Olime ju maikuus lubanud, et kui ei suuda käesoleva aasta lõpuks uuel tehnoloogial tootmist käivitada siis lõpetame tootmise sellisel moel. Utreerides klassikuid - tehtud ! Tahan kogu selle meediakära ja kõige muu peale öelda tänusõnad eeskätt meie otsestele naabritele Salmele, Hiljale ja Idale peredega, kes meid aastaid kannatanud on. Kuid on ka seik, mis teeb meele mõrudaks ja mitte ainult minul. Nimelt nimetas isehakanud linnapreili maarahvast või vähemalt neid, kes OÜ-s Kagu Mets tööl käivad, poolearulisteks, vist ei tajuta enam linnas, kust ja kuidas leib või liha lauale jõuab. Lapsed ikka ütlesid vanasti, et „kes teisel nime annab, see ise seda kannab“.

Igatahes on aeg keerata uus lehekülg ning alustada uut peatükki puhtalt lehelt ning unustada möödanik. Nimetame möödanikust veel need kolm asja, mis inimesi tõeliselt häiris (minu subjektiivsel hinnangul) :
1. Uttegaaside pihkumine õhku (ebameeldiv lõhn sissehingamisel)
2. Korstnast aeg-ajalt väljuv must suits (lihtsalt inetu vaatepilt)
3. Puidu eelkuivatamisel liiga kõrge temperatuuriga tekkiv keemiliste komponentidega segunenud veeaur (ebameeldiv sissehingamisel), mis tekib just selles vahemikus kus puit veel kuivab, kuid söestumise protsess pole veel päris pihta hakanud.

Ülejäänud väited mürast,kärast ja ei-tea-millest-veel jäävad „ooperifantoomi“ pärusmaaks ning võiksime seljuhul väita, et Pokumaa valmimine rikub oma suurte külastajate hordidega ka meie (mõtlen siinkohal neid, kes elavad seal läheduses) igapäevaidülli ja peaksime ikka tõsiselt juurdlema tema sulgemise üle. See polnud võib-olla parim näide kuid sunnib kaasa mõtlema.

Pole kellelegi uudiseks, et soovime jätkata puusöe tootmisega samas kohas ja mahus. Selleks alustame koostöös ekspertidega (selle nädala lõpuks on selge, mis firmaga, nimelt on hinnapakkumise kutsedokumendid edastatud 11 firmale) keskkonnamõjude hindamise protsessi. See on avalik protsess kuhu on kaasatud lisaks ekspertidele ka kohalikud inimesed, kes kõik saavad esitada oma seisukohti ning saada vastuseid neid huvitavatele küsimustele, esitada vastuväiteid jne. See on koht, kus me peaksime kõik erimeelsused selgeks rääkima ja vaidlema. Selle protsessi käigus peaks selgeks saama, kas ning mis tingimustel Kagu Mets võiks üldse jätkata antud territooriumil puusöe tootmist. Või peaks selle üldse lõpetama ja … mis siis edasi võiks saada. Oleme avatud kõikidele pakkumistele ning iga mõte edaspidisest arengust on teretulnud.
Koostöös Margus Konnulaga paneme Urvaste Vallarahva Lehte (http://urvasteleht.blogspot.com/) üles küsitluse, mis annab meile juba väikese ülevaate üldistest hoiakutest ning saame paremini ette valmistada vastuseid üleskerkivatele küsimustele.

Kuid nüüd peamise juurde, mis muutub? Mis teeb uue tehnoloogia nii eriliseks? Milles seisneb tema paremus?
Alustaksin kõigepealt asukohast. OÜ-le Kagu Mets kuuluvate kinnistute sihtotstarve on tootmismaa ning see eeldab, et seal käib mingi tootmine või majandustegevus. Uus ehitatav seade on planeeritud kõige esimese seadme asukohale (teatavasti on meil neid kokku kolm, millest töös olid kaks), mis tänu amortiseerumisele ei olnud viimased kaks aastat kasutuses. See tähendab, et seade (ahi) pole tee pealt otse paista, küll hakkab teda veidi nägema, kui sõita meie territooriumilt mööda Kõlbi küla teed Antsla poole peale nn. Salme teeotsa. Kuldre poolt tulles varjab ta ära sigala ja pinnareljeefid. Küll hakkab aga nurga tagant veidi paistma sildkraana, mis hakkab ehitatavat ahju teenindama. Sildkraana katab ca 560 m2 suuruse pinna ehk ta on 35 m pikk ja 16 m lai ning konksu tõstekõrgus ca 9 m. Seega suurema osa planeeritavast seadmest varjab ära olemasolev tootmishoone ja sigalakompleks, kuid näha jääb ta täies hiilguses naabri Salme pererahvale. Teeme omalt poolt ettepaneku selle probleemi lahendamiseks: võime istutada krundi piirile näiteks puud või heki, mis varjaks otsese vaatepildi, lõplik sõna peaks siinkohal jääma naabrite öelda. Niipalju siis asukohaga seonduvast. Lähme nüüd edasi keerulisemate asjade juurde.


Söe tootmisel on 4 erinevat faasi:

1. Puidu eelkuivatus – söe tootmise efektiivsuse seisukohalt on väga tähtis, missuguse niiskusastmega puitu me kasutame. Mida kuivem puit, seda efektiivsemalt seade töötab ja seda kasumlikum tootmine (jääb ära puidu lisakulu ahju kütmiseks). Momendil on arvestatud, et kui suudame aastaringselt kasutada puitu ca 30 -35 % niiskussisaldusega siis seade töötab „perpetum mobile“ režiimil ja puidu lisakulu tuleb vaid siis, kui soovime ahju üles kütta (peale hooldustöid, puhkuseid). Selleks on seadmel olemas eraldi kuivatuskamber kus retort koos toorpuiduga kuumutatakse keskmiselt 170˚ C juures ca 8 tundi, selle aja jooksul puidust eraldub üleliigne niiskus ning sellise temperatuuri juures ei eraldu gaasi ning kogu veeaur suunatakse kuivatuskambrist otse korstnasse. Saavutame võrreldes vana tehnoloogiaga esimese efekti - puidu eelkuivatamisel eraldub ainult veeaur korstnasse.

2. Teises etapis asetatakse eelkuivatatud puit pürolüüsi kambrisse, kus kõik protsessid hakkavad kiiresti arenema – ahi tõstab retordi temperatuuri ning umbes 280˚ C juures esimesed eksotermilised reaktsioonid algavad. Esimesed uttegaasid sisaldavad juba lisaks veeaurule (puit peab saavutama absoluutse kuivuse, eelkuivati seda ei taga) süsinikoksiidi ja süsinikdioksiidi, samuti väikestes kogustes etaanhappeid, õli ja tõrva. Kõik need eelpool nimetatud komponendid suunatakse põletuskambrisse, kus nad põlevad (aurustuvad) ja suitsugaasid suunatakse korstnasse. Siin on põhimõtteline ja kõige suurem erinevus kasutusel olnud tehnoloogiast. Nimelt on retort pööratud tagurpidi, kõik uttegaasid, veeaur jne. ei saa enam pihkuda välisõhku. Nüüd saavad gaasid liikuda ainult läbi sisemiste ühendustorude kas küttekoldesse või korstnasse (pürolüüsi kambrist küttekoldesse, kuivatuskambrist otse korstnasse). Miks on sisemised ühendustorud paremad kui praegu kasutusel olnud välimised? Välimiste ühendustorude kõige suurem miinus oli, et kuna uttegaaside temperatuurid langesid väga kiiresti ja tõrv hakkas ummistama torusid, siis oli torude pidev ummistumine üheks väga suureks saastatuse allikaks. Kuna nüüd on torud sisemised ja temperatuurid ühtlaselt kõrged, ei teki ummistavat tõrva ning õlid ja tõrvad põlevad ära põletuskambris.

3. 3. Kolmandas etapis tõusevad temperatuurid veelgi ning eksotermilised reaktsioonid jätkuvad ning temperatuuril 380˚ C algab pürolüüsi protsess kus eraldub kõige rohkem lenduvaid orgaanilisi ühendeid, etaanhappeid, õli ja tõrva. Puidust moodustub süsi. Kõik uttegaasid liiguvad läbi sisemiste ühendustorude küttekoldesse kus nad põlevad.

4. Viimases neljandas etapis eemaldatakse valmis puusüsi koos retordiga seadmest ning pannakse koos kinnise retordiga jahtuma. Selleks asetatakse retort avaga vastu maad liivalukule (õhku ei saa juurde) ning antud situatsioonis süsinikühendid absorbeeruvad söele.


Veel on käsitlemata korstnast väljuva musta suitsu teema. Tegemist on mittepõlenud puidugaasi väljumisega korstnast. Ehk kogu probleem oli seotud kolmanda ahjuga ning juhtudel kui kõik 8 retorti töötasid nö. kolmandas etapis ja uttegaase eraldus niipalju, et need ei jõudnud küttekoldes ära põleda. Siinkohal peame tegema lihtsat matemaatikat. Kolmandal ahjul oli 8 retorti, igaüks 7,6 m3 kokku teeb see 60,8 m3 , uuel ahjul on 10 retorti igaüks 2,25m3 kokku teeb see 22,5 m3 seega ca 3 korda vähem. Kuna uuel seadmel on tegemist sama suure põletuskoldega, kui kolmandal ahjul, siis neid probleeme ei saa lihtsalt tekkida.
Võib tekkida õigustatud küsimus: kui tegemist on nii paljude erinevate temperatuuridega, kuidas suudame seda kontrollida. Nimelt on eraldi temperatuuriandurid nii kuivatuskambris, pürolüüsikambris kui korstnajala juures. Kambrite temperatuure saab reguleerida õhutuskanalite kaudu, kõik temperatuuriandurid on ühendatavad arvutiga, mis registreerib pidevalt temperatuure erinevates kambrites.

Olen rääkinud nüüd pikalt ainult headest külgedest, kuid medalil on kaks külge. Esiteks küsimus, kas me ise oleme valmis antud muudatusteks või mõtleme, et nagunii ei muutu midagi - üks jama lõppes ja teine algab. Teiseks ootame keskkonnamõju hindamise esimesi tulemusi ja aktiivset osavõttu aruteludest ning konstruktiivseid ettepanekuid. Kui meil on kõik küsimused selgeks räägitud ja vaieldud ning eksperdid oma hinnangu andnud plaanitavale seadmele, alles seejärel saame hakata uut seadet ehitama ning investeerima.
ANDRES ARIKE


Ekolon ahju üldvaade


Selline peaks siis kogu süsteem välja nägema pealtvaates.