Arvustus septembri vallalehele

100 päeva on uus vallalehe toimetaja ametis olnud ja nagu lubatud, võtan ma nüüd vallalehe luubi alla. Kirjutan arvustuse, ütleme nii. Käesolevat numbrit saab lugeda siit.
September tundub olevat küllaltki hapukurgikuu ja teemasid tundub tõesti vähe olevat. Ka blogis on mul neid vähe olnud. Teisalt on Urvaste Valla Leht ka selgelt liikunud ajalehest rohkem infoleheks, ametlike teadete kontsentratsioon on väga suur.
Õnneks oli, mida esilehele panna, sinna iga lugu ei sobi. Pokumaa lastekirjanduse päevale oleks mina eelistanud mõnda teravamat teemat, mis olid ka seekord (Lõunalehe vahendusel) lehes olemas. Aga need olid Lõunalehe tekstid, hea kui esiküljel pole teistest lehtedest ülevõetud artikkel, vaid urvastelaste oma originaallooming.
Noh, tõsi küll, ka Ena Drenkhan pole päris urvastelane ja esiküljel ilmunud artikkel ilmus varem Võrumaa Teatajas. Aga kiituseks peab ütlema, et esimeses kolmes numbris oli lehes originaalartikkel. Nii et sellega on üldiselt korras.
Järgmine mõte: peale kahe Lõunalehe artikli ja ühe väikese sõnumi Urvaste blogist, kõrvaltvaatajate artikleid polegi. See vist on ka siiski infolehe puhul tavaline, ehk isegi infolehe tunnus? Kõik kirjutavad ise oma igapäevasest tööst. Kristina Absalon lasteaiast, Ena Drenkhan Pokumaast, Margus Klaar koolispordist jne. Vastupidine näide on Kristina Absaloni artikkel kaunitest koduaedadest.
Selles pole iseendast midagi halba, pehmed teemad ei vajagi kindlasti kõrvalseisja pilku. Asi on lihtsalt selles, et kui sellised lood niivõrd domineerivad, läheb üldpilt pisut igavaks.
See, et nüüd on lehes noortespordist juttu, on igal juhul positiivne. Margus Klaar ütles ju vallalehe lõpetamise koosolekul, et ta enam ei tahtnud vallalehte artikleid kirjutada, vahepeal ta kirjutas küll. Arvan, et noorte sportlaste jaoks on tähtis motivatsiooni jaoks positiivne tagasiside, halb kui see poliitilise kempluse pärast tahaplaanile jääb.
Üks asi, millega ma ise hakkama ei saanudki, kuid mida võiks siiski edaspidigi proovida – kaasata ka koolinoori vallalehe kirjutajatena. Nii oma kooli, kui ka üldisematel teemadel. See annaks värvi.
Loodetavasti jõuavad leheveergudele tagasi ka täiskasvanute spordisaavutused. Ahjaa, Jan Jakobsoni hiilgav sõit, millest kirjutas Võrumaa Teataja ja väga kenasti ka Uhtjärve/ Uue-Antsla blogi, ei oleks küll tohtinud lehest välja jääda.
Olen ise suur spordisõber ja mulle meeldib lugeda, kuidas Margus Klaar koolispordist kirjutab. Armastusega, võib ütelda. Tema poliitilised tekstid on spordijuttudega võrreldes hulga kohmakamad ja nõuavad üsna hoolsat toimetajakätt.

Muidugi on ka head ütelda

Toimetamisest veel: seekord pole lehes nii palju silmatorkavaid lohakusvigu, kui eelmistes. Mõned tähed on puudu, komad. Sellega seoses mõni lause küllalt raskesti loetav. Toon ühe kõige silmatorkavama näite: „Juba 2002. aasta kevadest alguse saanud traditsioonist on sündinud rida uusi kooli kui isiklikke rekordeid“. Samas artiklis ka oluline meetilk: Mari Melzari väga hea jooks on kenasti edasi antud, ühe lausega. kohe tekib sihuke tunne, et : vau, supertulemus!
See et küllalt õhukeses lehes on terve lehekülg politseitööle, ei ole hea. Samas ega kärpimisvõimalusi ka ei näe, nii et olgu.
Terve lehekülg on Täiskasvanud Õppija Nädalatele pühendatud, mis Urvastest puudutab seekord väga kaudselt. Aga kuivõrd muidu oleks see leht ilmselt lihtsalt tühjaks jäänud, peab sellega leppima. Olen ise kunagi avaldanud võõra inimese lehekülje pikkuse reisikirja, kelle ainus seos meiega oli, et ta oli kuu aega varem käinud Kuldre koolis esinemas. Minu jaoks on oluline, et seda lehekülge tuletati mulle kuni lõpuni meelde, et seda ei oleks tohtinud lehes olla. On lihtsalt selline asi, et leht ei saa olla 7 lk, vaid peab olema 6 või 8. Parem kui 4 või 8.
Siiski, millega ma rahul ei ole selle artikli puhul – oleks võinud välja tulla, et Urvastesse seekord see buss ikkagi ei tule, sest oli eelmisel aastal, ja seekord külastab teisi Võrumaa kohti – Vastseliina, Rõuge ja Tsooru.

Vahepealkirju selles lehenumbris – täpselt 0!

Tagumine, kuulutuste lehekülg on nõrgalt liigendatud, erinevate teadete vahel ei ole vahet, kas informatsiooni on liiga palju, et seda ilusamini ära mahutada, on raske ütelda. Tähemärke ei hakka kokku lugema. Kui on vaheldumisi paksus ja tavalises kirjas kuulutused, aga niimoodi üksteise otsas, võib jääda mulje, et tavakirjas kuulutus on lihtsalt paksus kirjas kuulutuse laiend.
Paksem kiri võtab tegelikult küllalt palju ruumi ära, näiteks kui üsna mahukad kirikuteated oleks tavalises kirjas, oleks ruumi hulga rohkem olnud.
3 lk Teadaanne on selgelt artikkel, kus on antud mõningatele asjadele autori hinnang. Heaks tavaks on, et arvamusavaldustega artiklil on ka autor, no vähemalt Urvaste Vallavalitsus oleks võinud alla kirjutada.
„Ilma teieta oleks makaronide toomine osutunud praktiliselt võimatuks.“ on lause, mis kõlab tegelikult päris naljakalt. Nagu oleks makaronide kohaletoomises midagi üliinimlikku. Oi, ma tahan selle artikli kallal veel norida. Mis mõttes on Margus Klaar abivalmis, kuid Gunnar Sarapuu, Kristina Absalon ja Agnes Parmas ei ole.
Tegelikult on muidugi tore, kui kuivad teadaanded sisaldavad mõnusat emotsiooni, aga jah, emotsioonil on alati ka omanik ja see ei peaks olema „keegi poe juurest“.
Ja viimasena tuli veel meelde – hoolimata sellest, et küllalt pikki artikleid on lehes, pole ühtegi vahepealkirja. Need teevad pika artikli lugemise mõnusamaks ja lehekülje vaate ka ilusamaks.