seenepäev Pokumaal

Pokumaal õpiti seeni tundma

Pokukoda tee veeres aina kerkib, aga samal ajal toimub ka Pokumaa sisemuses huvitavaid asju. 21. septembril Pokumaal seenepäeval olid urvastelased külla kutsunud seeneteadlase Mall Vaasma Tartu Zooloogia ja Botaanika Instituudist, kelle nõuandva pilgu all käisid Pokumaa metsa all seeni korjamas 20 kohalikku (ka Kanepi vallast).
Ühtegi üliharuldust Pokumaalt kahe tunni jooksul ei leitud, küll oli üle 30 erineva liigi. Neist paljud mittesöödavad - nt punane kärbseseen ja vöödikud, aga ka tavavahelik, mis vanasti täiesti söödavaks tunnistatud seen olnud.
Kokku on Eestis umbes 400 söögiseeneliiki. Süüa võib ka murumunasid, kuni nad on noored st ei ole veel pehmed. Seevastu valget kärbseseent ei maksaks proovida, sest päevakese saad pärast seda veel ehk elada, aga siis on kuri seen maksa täielikult hävitanud ja päästa ei ole enam midagi. Ühest viljakehast “piisab” tervele perele. Mall Vaasma tutvustas ka, kuidas surmatoojat söödavatest valgetest seentest eristada. Aga ei maksa unustada ellujäämise põhitõde – kui seent ei tunne, jäta korjamata.
Mõnda seent ei maksa lihtsalt tema maitseomaduste tõttu süüa. Mall Vaasma andis kõigile nuusutada roisknööbikut, mille peale üteldi – väkk! – või muud taolist.
Metsast tagasi, tehti tuli välipliidi alla, mille ostmine oli osa seltsingu Roheline Urvaste seenepäeva projektist. Veel presenteeris seltsing projekti raames valminud presendist telki, mille mõtles välja ja tegi valmis Viljandi Kultuuriakadeemias rahvuslikku ehitust tudeeriv Heiki Mürk. Telgi all saab Roheline Urvaste tulevikus avalikel ettevõtmistel üles astuda. Projekti “Suur seenepäev” toetas Kohaliku Omaalgatuse Programm.
Pliidil keedeti kartulid ja tehti soust nendest seentest, mis kupatamist ei vaja. Üldine arvamus oli, et köögis ikka nii head rooga ei saa, kui värskes õhus. Hea sõnaga meenutati ka pokude loojat Edgar Valterit, kellel oli just sel päeval sünnipäev.

MARGUS KONNULA