Selle aasta mõru maitsega muudatus oli traditsioonilise maakonna laulu- ja tantsupeo muutmine eraldi lauljate ja tantsijate peoks. Peo poolitamine ei olnud esinejatepoolne algatus ja eks tagamaadki ole täpsemalt teada neile, kes korraldava poolega tegelesid.
Teine, sedakorda rõõmustav muudatus oli lasteaedade mudilaste ja eakate tantsijate kaasamine.
Urvaste vallast, õigemini küll valda esindamas, oli 4 tantsurüma 48 tantsijaga: Kuldre Kooli lasterahvatantsurühmad “Tibujalad” ja “Kepsutajad”, naistantsurühm “Tammitse” ning segarahvatantsurühm, kes vahel ennast naljatlevalt ka “Segasteks” nimetab.
Kubja mändide alla proovidesse kogunesid rühmad liigiti juba kolmapäeval ja neljapäeval, olime meiegi keskpäevast kuni õhtul kümneni tantsusamme seadmas. Viimane lihv anti laupäeval seitse tundi kestnud proovis.
Õhtul täpselt kell 19.00 alustasid pealtvaatajatele pisut ootamatult valikrühmad, kelle hulgas ka meie “Kepsutajad”, tantsuga mitte laval, vaid laululavale viival teel mäenõlval. Rahvatantsijate hümniks peetav “Oige ja vasemba” sümboliseerib, vähemalt minu jaoks, tantsutraditsiooni jätkumist aegadele ja kommetele vaatamata.
Muusikahelide saatel liikusid lavale ja treppidele tantsijad - päris pisikesed ja üsna eakad, et koos tantsida peo algustants, Mait Agu “Põhjamaa” - austusavaldus meie karmile, kuid ometi armsale maale. Maakonna valdade esindajate tõrvikuleekidest süttis tantsupeo tuli ja avasõnad lausus maavanem Ülo Tulik.
Tantsijate pajatatud lugu oli elust enesest: kodust ja kodumaast, lastest ja perest, tööst ja lustist, noortest ja armastusest... Lavastajate poolt olid ühtseks tervikuks kokku seatud nii kaasaegsed autoritantsud kui ka vanade rahvaviiside -tantsude seaded, rahulik enesessevaatamine ja mõtisklus elu põhiväärtuste üle, noorte lustakad ninanipsud ja teineteiseleidmine.
Ootamatule algusele oli paariliseks ka ootamatu lõpp - peo viimane tants”Marupolka”, puudus kavalehtedelt, ja seda sihilikult.
Publikule meie pajatatud lugu meeldis, mille tunnistuseks oli tugev aplaus iga esitaud tantsu järel. Eriline lemmik tundus aga olevat Maido Saare loodud tants konna kosjaskäimisest, mille esitasid lasterühmade tüdrukud ja segarühmade mehed.
Kõik ilus ja hea saab ruttu otsa, nii ka tantsupidu. Jäävad mälestused. Kellele tantsu ümberõppimine, kuna üldjuhid nõnda soovivad. Kellele ootamatu sattumine tantsima võõra rühma koosseisus, et asendada puuduvat liiget. Kellele ärevus esineda nii suurel laval ja kartus unustada kõik õpitu. Kellele tantsimine koos oma lasterühmaga, kellele täielik ümberkehastumine... Oluline on, et jääb tahtmine tantsides oma lugu jutustada.
Suur tänu Sulle, tantsija, nii väike, suur kui ka eakas! Ilma Sinu entusiasmi ja töökuseta ei tule ilusat ja südamlikku tantsu, Sinu mõistva suhtumise ja lahke sõnata ei püsi rühmad koos! Jaksu Sulle!
Tänusõnad vallavalitsusele ja volikogule, kes ikka on meie tegemisi soosinud ja toetanud!
Aitäh ka bussijuht Eeri Proškinile, kes meiega pikad bussiringid sõitis!
TIIU KUNGUS
*
Selline pidu saabki toimuda ainult kõikide koostöös. Eks meiegi tantsunaised mõtlesime, et ei lähekski esinema, aga juba päeval peaproovis tundsime heameelt, et olime kohale tulnud.
Uhke oli tantsida tantsu “Kodupaik”, esindades oma kodupaika. Enamasti kõlasidki viisid kodust ja emast ja isamajast jne. Lõunasöögiks söödud mulgipuder tõstis veelgi rahvustunnet.
Urvaste vallal on vedanud, et tal on kultuuritöötajana olemas Aivo Männiste.
Millise pühendumusega ja entusiasmiga tantsis tema, seda peab ise nägema.
Tundsime uhkust meie segarühma meeste üle, kes koos väikeste tüdrukutega tantsisid “ Konnatantsu”. Usume, et see oli peo parim pala.
Naisrühma nimel EVI KONNULA
1 kommentaar:
Tubli Tiiu! Tantsujalga ka edaspidiseks ja ikka rõõmsaid tantsijaid.
Postita kommentaar