Peaaegu kõik kutsutud kandidaadid tulidki. Üks jäi päris
haigeks ja teine hilines mõjuvail põhjusil. Aitäh meie juures vastu pidamast,
Alar, Igor, Ivari, Kalvi, Kurmet, Priit, Zoja! Küsijaid-arutlejaid oli nii
Urvaste, Antsla kui Sõmerpalu vallast. Kokku paras saalitäis ehk ca 60 inimest.
Hakatuseks said kandidaadid iseenda kõige tähtsamaid poliitilisi eesmärke
tutvustada.
Priit ütles, et tegutseb traditsioonilise perekonna eest ja selle
nimel, et mikroettevõtjatele oleksid leebemad nõuded kui suurtele. Kurmet ja
Igor mainisid riigikaitset ja oma aktiivset vabatahtlikku tööd Kaitseliidus. Igor
lisas, et piirkondi peakski erinevalt toetama, rohkem märkama ja rõhutama erisusi
selleks, et riik tuleks ka lõuna poole tagasi. Zoja rääkis rahvareferendumite
tähtsusest. Sotsiaaldemokraatidel on plaanis
sotsiaalmaksu erisused. Kurmet mainis ära
ka selle, et seltside/kogukonnaelu areng läheb talle korda. Minister Ivari
tõdes, et kahjuks ei ole leidnud toetust maaeluministeeriumi idee ja nii
nokitseb mitu ministeeriumi maaelu-asjadega omaette. Aga äsjaloodud
väikepõllumajanduse meetme osas on tal suured ootused. See on nüüd kübeke kogu
sellest sissejuhatusest, mis ma jõudsin kirja panna/meelde jätta.
Natuke oli nägelemist, et kas haldusreform aitaks kaasa
maaelu arengule või vastupidi - nt töökohti võib jääda vähemaks.
Aivol oli küsimus, miks on maaettevõtjad linna omadega nii
ebavõrdses seisus – pead oma paarisadat meetrit sissesõiduteed ise hooldama,
kuigi see pole sinu oma. Tahad paremat elektrit – osta võimsust juurde! Vesi ei
kõlba või on seda vähe – raja oma raha eest puurkaev! Üldiselt vist arvati
küll, et oleks õiglane hajaasustusprogrammi ka maa-ettevõtjatele laiendada.
Evar küsis, kas RMK raiepoliitika on õige. Et palgimets
hävib tohutu tempoga. Minister ütles, et ta ei tunne seda valdkonda, aga et kindlasti
on RMK metsale parem peremees, kui seda on tema eraisikuna oma metsale. Evaril
oli natuke kahju, et kohal ei olnud ühtki sellist kandidaati, kes RMK tegevust
natukenegi sügavamini analüüsida oskaks. Ma ei tea, kes see võiks olla. Vahest
keegi Tallinnast?
Margus küsis midagi koolikiusamise teemal. Kas oli
see mingitest strateegilistest dokumentidest välja jäänud? Vabandust Margus, ei
märganud, olin juba nii keskendunud sellele, et kas ma oma küsimuse esitamisega
hakkama saan.
Ma proovisin küsida, et mis võimalusi oleks paremaks
koostööks MTÜdega, kui MTÜd tahavad üldiselt teha asju, mis neile meeldib,
omavalitsus näeb neid sageli ainult tülikate rahaküsijatena ja riik tahab
delegeerida kogukondadele ülesandeid muuhulgas selleks, et raha kokku hoida. Vist
tõin olukorra ilmestamiseks näite, kus ma tunnen ennast nii volikogus kui
majanduskomisjonis enamasti suht sandisti, sest ühtegi teist meie piirkonna
esindajat neis kogudes ei ole. Aga kohe sain vallavanemalt ka leebelt nahutada, et
võiksime oma asju omavahel arutada. Paar kandidaati arvas, et vald oskab
kohalikke vahendeid kõige paremini jagada. Ometi ei ole see tihti nii, lihtsalt
kogukondadel pole häält ega õigusi. Tegutsevad siis valla armust, selle
puudumise kiuste või mõlemal põhjusel. Niii väga tahaks, et ka Toompealt oleks
näha neid pisikesi ja ebamääraseid puntraid, mis selgepiirilise ja hierarhilise
valla sees tegutsevad ja tegelikult ikka päris palju enda harutada-arendada
võtavad! Tahaksin seda uuringut väga soovitada. Kui me sellest ise räägime,
siis vahest kunagi üks või teine otsustaja loeb ka: http://www.linnalabor.ee/failid/n/52b5698cef1431087333dbf84a56380f
Tegelikult ütlesid nii Riigikogu kodanikuühiskonna toetusrühma
liige Priit kui ka minister Ivari, et riigi suhtumine on tasapisi muutunud ja
kogukondades/MTÜdes nähakse juba ka pikaajalisemaid sotsiaalseid partnereid.
Minul kriipis veel
katuseraha teema. Pärast mu küsimust kandidaatidele,
et kas keegi neist on valmis katuserahade vastu võitlema, oli saalis üsna pikk
paus. Siis ütles üks, et tema ei ole katuserahade kaotamise vastu ning teine
ütles, et see võib-olla ei ole kõige parem süsteem. Niipalju siis sellest.
Siis varsti saigi Urvaste kapell oma ägedate lugudega pihta hakata ja jutud jätkusid laudkondades.
Lõpuks oli ikkagi kuidagi tühi tunne. Ma vist ikkagi ei
suutnud/ei osanud piisavalt õigesti küsida. Tundsin ennast rumala ja
kiuslikuna. Olles lapsed ja abikaasa koju tulnud ning umbes pool tundi siin
konutanud, helistasin Mariinale, et uurida, kas ta on veel seltsimajas. Uhh,
oli! Kimasin siis sinna, et hilisõhtul klaasikese šampuse juures oma tühja
tunnet kurta. Noh, Mariina ei olnud erinevalt minust enda
ootusi õhtu osas üldse üles kruvinud. Aga ta ütles välja ühe asja, mida ma oleks
võinud ise samamoodi sõnastada. Et kuidas saab vallavanem ütelda, et me võiks
omavahelisi asju arutada omavahel ja kandidaatide käest küsida suuremaid,
tähtsamaid. Kui meie seltsimaja ja kogukonna tulevik ongi meie jaoks kõige
tähtsam küsimus. Mitte see, mitu protsenti raha meile pärast valimisi rohkem
kätte jääb või missugune on õige perekond.
Just lõppenud valla peoõhtul Uue-Antslas sain vallavanemalt
sooja vabariigi sünnipäeva kallistuse. No ikka usud, et see on märk sellest, et
tasub veel loota. Paneme edasi.
Selle kirjatükiga olen sujuvalt jõudnud uude päeva.
Palju õnne meile kõigile meie riigi sünnipäeva puhul!
