reede, 27. juuni 2008

Tore veste esimese Vabariigi ajast

Võru Teataja 21. jaanuar 1930
Vallavalitsuse päev
Näide ühest vallavalitsusest enne sekretäri tagandamist
„Vanamees! Vanamees, kas oled kurt või? Sinu kord! Palju maksad?“
„Issand jumal,“ ehmatab vanamees, siis kiiresti: „Maksan kõik.“
„Lontrus! Kas ma tean, palju su „kõik“ on! Ütle summa!“
„Maamaks ja…“ kogeleb vanamees.
„Lä-lä-läh, maamaks jah…“ osatab sekretär ning hakkab otsima maksjate nimekirja. Küsib:
„Nimi?“
„Peeter Must.“
„Ah, Peeter Must… Pjotr Tsorrnõi… Peeter Porine…“ hoiab sekretär nime meeles, kuid raamatut ei leia. Otsib kapist, kapi pealt ta alt, sahtlist, riiulist, nurgast; liigutab prügikorvis pudeleidki paberite all, kuid raamatuid ei leia. Alles siis, kui vallavalitsus terves koosseisus otsima on hakanud kui sekretär oma toagi on pahupidi keeranud, tuleb sekretäri teiselpoolel meelde, et ta viis ühe paksu raamatu sahvrisse piimapoti kaaneks, sest rotid, kes hääd ei tähendavat, lükkavad kerge kaane kõrvale. Minnakse sahvrisse – ongi raamat käes. Ja töö läheb endises hoos ja usinuses.
Aeg venib. Rahvas ootab.
Maksumaksjad on läbi.
„Tunnistust! Olen oodanud juba 8 tundi.“
Mees on võõras.
„Oodake!“
„Mulle kah tunnistust. Üks tunnistus on taskus kah…“ ja teeb paljutähendava liigutuse tasku juurest suu juurde.
„Tule esimesena! Aga sina mine esialgu ooteruumi,“ tähendatakse 8 tunnilisele ootajale „näed isegi, et ei saa nii äkki.“
Kui see on tõrkuvalt kadunud ukse taha, koguvad kõik tunnistuse tahtja ümber.
„Palju sul on?“ Kõigi näod on pinevil.
„Terve liiter!“
„Tubli! Keerakem uks lukku!“
Koputatakse parajasti.
Sekretär haarab pakkujalt liitri ja pistab prügikorvi.
„Sisse“.
Tuleb noor kooliõpetaja.
Selle vastu kantakse viha, kuid seda ka kardetakse, sest see võib kõiki ajalehte panna.
„Noh, härra õpetaja?“
„Tulin omas vanas asjas. Palun vallavalitsuselt korterirahana 10% mu palgast, sest olen pidanud elama erakorteris. „
„Vaadake, härra õpetaja, see on ikka keeruline asi. See on nüüd meie otsustada… Palju te siis õieti soovite? Teie viimane mõistlik sõna?“
„Vastavalt seadusele – 10%“
„Aga kui me seda ei maksa.“
„Nii ütlesite ka eelmisel korral ja selle tõttu pidin teatama maavalitsusele. Säält on teile vastav korraldus juba tehtud.“
Otsitakse maavalitsuse kirja. Kuid ei leita.
„On vist kadunud. Või tarvitas eit hoide ajamiseks. Kuid ühte mäletan kindlasti, et ühtki käsku pole me saanud. Pange tähele: käsku! Kirjas oli öeldud: meie palume 10 prots. välja maksta, kuid mitte, et meie käseme. Näete nüüd isegi, et see kõik on meie teha jäetud. Kui aga mõnikord oled ladna mees ja astud vallamajja tulles viinapoest mööda – teil ju taskuid on ja puru kah, eks me siis näe.“
„Sarnasel juhul ei jää muud üle, kui teile hääd päeva öelda.“
Ütles ja läks.
„Ei võta õnge, kurat, pahandab vallavanem.
„Sarnane moltsiška. Job… „pahandab ka sekretär.
Tunnistuse soovija otsib punnivinna.
Igivana seinakell lööb neli. Vallavanem vaatab oma uuri, tõuseb ja läheb ettetuppa.
„Kell on neli. Vallavalitsuse päev on möödas. Uks saab kinni pandud. Jumalaga!“ Tahab minna tagasi.
Keegi näitab salamahti rusikat, teine viinapudelit.
„Tule sa sisse!“ ütleb vallavanem pudeli näitajale. „Ega me ootajaid või ikkagi koju ajada…“
„Aga mina?..“ hädaldab üks.
„Käi kodu, sest ega me tervet ööd siin teie pärast või raisata. Tule teine kord õigel ajal!“ Ütleb ja lukustab ukse. Sees juba kõlisevad klaasid. Suitsusammas tõuseb läbi akna. Vallavalitsuse päev on mööda.

neljapäev, 26. juuni 2008

Juuni vallaleht jõuab tellijateni

Lunastasin valla käest tellijate portsu välja ja viisin postkontorisse - Võrumaa tellijad ehk saavad juba täna kätte.
Alates juulist lehte enam tellijatele ei tule, sest mina olen tellimistega lõpetanud, vallavolikogu aga ei soovi praegu tellijatega tegelda. Tulevikus, ütles Margus Klaar, peavad nad seda siiski võimalikuks.

Kes soovib poole aasta tellimisraha tagasi saada, andke märku.

kolmapäev, 25. juuni 2008

Täna volikogus

Tekkis jumalavallatu idee kirjutada siin blogis vahel sellest, mis meil volikogus toimub. Ma ei tea, kas iga kuu on viitsimist ja aega seda teha, aga täna kohe tuli isu.
Hakatuseks selgus, et kolmest puuduvast volikogu liikmest (Värton, Roots, Antsi) ainult üks on volikogu esimehele teada andnud, et ta jääb tulemata. Kaldun arvama, et see oli Aivo Värton, sest üldiselt on ta üsna korralik kohalkäija. Kohe esimene päevakorra punkt oli üpris huvitav. Nimelt on üks Visela ja Punde järve vahel asuv kinnistu tükeldamisel. On küsitav, kas 6-hektarist kinnistut on mõttekas jagada kolmeks tükiks. Väidetavalt siiski on, sest seni oli tegu puhtalt maatulundusmaaga, mille peale ei saa ehitisi püstitada. Nüüd jääb kaks maatulundusmaad ja hektarine elamumaa, mis on sellel soisel alal Kikas Aini sõnul üldse ainus koht, kuhu saab hoone püstitada. Aga mind hämmastas veelgi rohkem see, et uutele maatükkidele tahetakse nimeks anda Tony ja Väike-Tony. Kikas Aini sõnul kannab sellist nime maaomaniku pojapoeg ja seepärast ei olnud nad nõus maatükile mingit teist nime panema. Puusepp Mardi katkematu pobina saatel (mis on enamiku mu ettepanekute ja küsimuste taustaks paraku!) püüdsin ikka rõhuda eestipärasusele, aga isegi Tarikas mu kõrval arvas, et vast polegi nimel nii suurt tähtsust. Kikas rääkis seepeale, et on olnud küll pretsedent, kus Maa-Ametist ei läinud ühe meie valla katastriüksuse kavandatav nimetus läbi. Olevat tahetud maatüki nimeks panna Koitus, aga lõpuks jäi Koitu. Tony oli enamiku volikogulaste meelest igati kohane talunimi ja nii jääb ainult loota, et tulevane maaomanik (äkki juba väike Tony ise!)kunagi vanad kaardid ette võtab ning talule kohasema nime leiab.
Teised punktid nagu Sõmerpalu valla üldplaneeringu kooskõlastamine, Vallavara valitsemise kord ja Kohalike maanteede nimekirja muutmine eriti suurt diskussiooni ei tekitanud. Esitasime küll Rolfiga paar küsimust ning volikogu esimees Klaar pidi Puusepa järjekordse urina peale teda vaikselt hoiatama, et varsti tuleb talle märkus teha.
Huvitavam oli valla 2007. aasta majandusaruande kinnitamine. Volikogu materjalide seas oli küll ka kohustuslik revisjonikomisjoni akt, aga polnud revisjoni esimeest Antsit seda tutvustamas. Klaaril jäi üle ainult käsi laiutada – „Alles eile rääkisime ja ta oli kindel tulija!“ Nii tuli Rolfi tungival nõudmisel (sest seaduse järgi peab volikogu saama revisjoniakti ära kuulata) see ette lugeda komisjoni liikmel Kolga Siimol. Aktist jäi silma, et revisjonikomisjon ongi vaid ühel korral (17. juunil) kokku saanud ning dokumendid üle vaadanud. Üldiselt oli tegu lühikokkuvõttega audiitori tööst ning ära oli toodud ka audiitori märkus, et materiaalne põhivara on inventeerimata. Omalt poolt lisas komisjon ettepanekud, et tuleb jälgida majanduskulusid ja tõhustada tööd projektidega. Uurisin komisjoni liikmetelt Tarikalt ja Kolgalt, et mida nad selle all silmas peavad. Selgus, et vallamaja ametnikud peaksid rohkem projekte kirjutama. Tegin ettepaneku, et ka külaseltside inimestele, kes projekte kirjutavad, kompenseeritaks osake nende aja, telefoni ja transpordi kuludest. Mitmes vallas selline süsteem toimib ning kodukandi elu arendavaid külaseltse on tänu sellele hulga rohkem kui meie vallas. Ma siiski kardan, et suur osa vallavolikogust ei kujuta päris täpselt ette, mida projekti kirjutamine ja läbi viimine tähendab.
Majandusaasta aruanne sai sellegipoolest kinnitatud ja volikogu kenasti suvepuhkusele saadetud.
Airi Hallik-Konnula

Vana uudis

Võru Teataja 20. märts 1930
Kui poeg saab peksa, siis meier lahti.
Urvaste meeste omavaheline arvete õiendamine Võru laadalt sõites.
Hiljuti Võru laadalt koju sõites tekkis Urvaste valla meeste G.K., P.H. ja O. ning M.R. vahel väike näselemine, kusjuures M.R. enese jutu järele peksa olevat saanud. Kui suur see peksmine võis olla, on muidugi „ärisaladus“, kuid midagi pidi sääl ikka olema, sest koju tulles, Urvaste mõisas olla M.R nuttes kõnelnud: „Pudel viina Hunt, Hunt…“
Mis selle põhjuseks õieti oli, on teadmata, kuid küll „kohus õiendab“, sest asi olla juba protokolli võetud.
Halvasti läks aga Urvaste meieril, sest tema olla ka sinna segatud. Et peksasaanud poja isa meieris väga tähtis mees, juhatuse liige jne., siis aeti juhatus kokku ja tehti meier lahti. Põhjuseks oli leitud väike viga raamatusse sissekandmises, kuigi sääl midagi kuritahtlikku pole olnud. Nojah, põhjuseks peab ikka midagi olema, sest omavahelist näselemist ei saa ju põhjuseks võtta. Nii polnud muud, kui poeg saab peksa, siis meier lahti, vaatamata sellele, et meier seni oma ametis korralik on olnud. Tema isiklikke asju ja toimetusi ei tohiks muidugi mõista ühisuse asjadega vahetada.

Jaanipäeva pidamine Uue-Antslas


Uue-Antsla Vanaemad ja külaselts korraldasid eile, 24. juunil Uue-Antsla Rahvamaja lähedal toreda jaanipeo. Taevas pakkus vaheldumisi vihma ja päikest, rahvast oli kokku tulnud päris kenasti.
Avalöögiks mängis kohalik näitetrupp Peeter Lindsaare jutu põhjal lavastatud näitemängu lugemaõppimisest.
Peeti sportlikke võistlusi (pulgavedu, kotisjooks) mille auhindadeks kohalik käsitöö. Loomulikult tehti tuld, jaanitule süütas Uue-Antsla ja Uhtjärve külavanem Madis Ingver. Kõik kohalolnud pidid vana kombe kohaselt käima päripäeva kolm tiiru ümber lõkke. Tantsisid valla rahvatantsurühmad, Tiiu Kunguse eestvedamisel tiriti viimaks vähemalt pool kohaletulnud rahvast tantsuplatsile.
Tasuta sai nautida nõgesesuppi, koduõlut ja -kalja ning erinevaid külarahva valmistatud suupisteid.
Õhtu edenedes hakkas spontaanselt muusika eest hoolitsema kohalik pillimees Igor Rimm.

Uue vallalehe artikli kommentaariks

Kuna Klaari ja Sarapuu tekstis oli palju mulle suunatud küsimusi, otsustasin neile reageerida.


Tekib küsimus, kas toimetajal on õigus nii tähtsa artikli
juures ilma esitajatega nõu pidamata üksikuid lõike välja jätta?

MK: On ikka õigus, kui see ei muuda asja mõtet. Antud juhul kindlasti ei muutnud, sest probleemitõstatus, et Ess-soo on riigi oma ja meie ei saa midagi teha, oli esimeses punktis olemas.


Kuidas saab toimetaja otsustada, et antud lõik tekstist on
ebaoluline?

MK: Seadsin ennast lehelugeja olukorda – lugeja jaoks ei olnud see oluline lause.


Varem, kui oleme talle
artikleid kirjutanud, siis on ta alati üle küsinud, kui midagi on
ebaselgeks jäänud. Miks ei teinud ta seda nüüd?

MK: Ei ole alati üle küsinud, ainult siis, kui see tundus hädavajalik.


Miks jäeti ruumipuudusel lause välja teksti keskelt, mitte lõpust?

MK: Toimetamine ei saa kindlasti käia nii, et kui tekst on liiga pikk, lõigataks lihtsalt jupp lõpust ära. See on ikka suurem töö.


Küsimusele, kes teeb korrektiive, vastas proua Airi Hallik-
Konnula enne lahkumist, et kõik artiklite korrektiivid teeb
hoopis tema mitte Margus. Meile jäi arusaamatuks, kes siis
seda lehte toimetas?

MK: Airi kindlasti midagi sellist ei ütelnud. Just vastupidi. Mina tegelesin sellega, et lood saaks paraja pikkusega, et kõik oluline sisse mahuks. Mõistagi Airi käis kõik üle, andis viimase ajakirjandusliku lihvi. Toimetasime muidugi mõlemad, ühe inimese toimetatuna ei oleks kindlasti nii hea leht saanud.


Leiame, et Margus Konnula isiklik interneti blogi ei ole
valla jaoks olulise info levitamiseks just kõige õigem koht.
Valla leht on paljudele meie valla elanikele ainus objektiivne
infoallikas selgitamaks Ess-soo temaatikat. Miks siis Margus
Konnula sellist võimalust meie elanikel piirab?

MK: Siin peaks vastama küsimusega – kas Eesti Päevaleht on ebaobjektiivne allikas? Kasutasin nimelt just EPL artiklit Ess-soo asjade kajastamiseks aprillinumbris, kuna minu jaoks oli see teema tõesti ebamugav.


Nüüdseks on selgunud veel mõningaid huvitavaid fakte.
Nimelt peatas Margus Konnula 30. mail Eesti Postiga lepingu
ajalehe levitamise osas alates juuli kuust.
Eesti Postiga rääkides selgus, et tal oli plaan lõpetada tegevus
lehe väljaandjana pärast juunikuu lehe ilmumist. Meie
saime sellest teada alles 13. juunil. Ajakirjanduse vahendusel
sai aga Margus Konnula süüdi tembeldada meid, et meie ei
soovi temalt enam valla lehte tellida. „Temale tuli see uudisena,
et temaga suuline leping lõpetatakse“, kui tsiteerida Postimehe
väljaannet. Miks Margus Konnula meediale väitis, et temaga ei
soovita enam jätkata koostööd, samas kui ta ise oli juba kirjalikud
kokkulepped lõpetanud?

MK: Tegin 30. mail sellise otsuse, sest mind oli 29. mai õhtul korralikult sõnadega tümitatud . Ja nagu hiljem selgus, oleks ma pidanud Eesti Postiga lepingu paar nädalat hiljem niikuinii lõpetama.
See, et mina tegin omapoolsed otsused varem, ei lükka ometigi ümber seda tõika, et vald lõpetas minuga koostöö.


Postimehes põhjendas Margus Konnula artikli kärpimist sellega,
et kirjatükk jõudis temani viimasel minutil. Kui Margus
Klaar talle esmaspäeva (26. mai – toim) ennelõunal helistas,
küsis ta ka kohe, kas lehes veel ruumi on. Konnula vastas, et
on küll, saatku ainult artikkel ära. Klaar lisas veel, et kui ruumi
ei ole, siis võib see artikkel ka järgmises lehes ilmuda.

MK: Ma ei ole seda kõnet salvestanud ja ei tea täpselt, kuidas ma vastasin. Küll aga ei teadnud ma kõne hetkel, kui pikk on artikkel, mida ta soovib saata, teadsin vaid seda, et ma pean selle lehte mahutama nii või naa, muidu kisub asi imelikuks. Ja seda ma ka tegin, ei osanud üldse sellist reaktsiooni oodata.


Miks peab üks haritud ja tark mees siis valetama?

MK: Enda jaoks ma ei ole valetanud. Ja ega keegi ei küsinud mu käest, kas ma tahan veel juunikuus ka vallalehte teha. Nii et ma pole ka selle kohta valetanud.
Sellele, kas Urvaste leht oli roheliste poole kallutatud, annab ehk selgust Avaliku Sõna Nõukogu. Ma ei ole piisavalt pädev seda kinnitama, igatahes olen ma püüdnud seda vältida.
Mõnevõrra õigustunnet annab mulle see, et mitmed konkreetsed süüdistused vallalehe tegemise suunas olid otsitud ja põhjendamatud. Neid praegu meelde ei tuletata.


Aastast 2005 on ajalehe toimetus olnud nelja-liikmeline,
kuhu kuulusid Rolf Kiitsak, Valdur Roots, Margus Konnula ja
vallasekretär. Selle kolme aasta jooksul on ainult kaks korda
eelnimetatud toimetus koos käinud. Kas siinkohal ei teki
küsimus, et peatoimetaja ei tahtnud koostööd teha ka nende
inimestega vaid otsustas ainuisiklikult kõigi nende eest?

MK: Toimetus, mida peaks tegelikult nimetatama kolleegium, oleks vist tõesti pidanud välja töötama lehe tegemise põhimõtted, iga numbri eel kokku kutsumine oleks lehe tegemise tööd halvanud, sest aega lehe tegemiseks oli niigi vähe. .

Kokkuvõttes ei saa ju lõpmatuseni teha koostööd perekonnaga,
kes ainuisikuliselt otsustab valla lehe toimetamise ja ei
soovi arvestada teiste osapoolte soovidega. Soovime ja loodame
siiralt, et meie väikeses vallas lõpeks õelus ja poriga pildumine.

MK: Loodan minagi.

Kas ajakirjanduses tõesti selgub alati see tõeline tõde ja ainult üks pool on süüdi?

MK: Hea, kui ajakirjandus jätab mõlemale poole süüd ja midagi jääb ka lugeja otsustada. Minumeelest on ikka alati võimalikult erinevate asjaosaliste käest arvamust küsitud ja seda ka publitseeritud. Päris igaühe arvamust muidugi küsida ei saa, see poleks otstarbekas.

Uus vallaleht võrgus

Uut vallalehte saab lugeda siit.

pühapäev, 22. juuni 2008

Kas vallaleht tuli?

Meie postkasti laupäeval igatahes ei jõudnud. Oli vaid Eesti Päevaleht.

Pilk minevikku

Huvitav nimekiri 50 aasta tagant, mina ei teagi täpselt, mis neist alles on ja mis mitte.

Pokumaa on hoopis Sarus!



Allikas Eesti Päevalehe lisa "Suvitaja"

teisipäev, 17. juuni 2008

Pokukoda avas uksed


Pokukoda on nüüd külaliste vastuvõtuks valmis. 12. juunil, mis on pokukalendri järgi punase maasika päev, keerasid vallavanem ja Pokumaa sihtasutuse nõukogu esimees Lembit Luts, Pokumaa kunstiline juht Külli Leppik ja suur pokude sõber Riigikogu spiiker Ene Ergma kolmekesi koos pokukoja ukse lahti. Enne seda oli väikeste Tartu pokude abiga ukse eest eemaldatud lindi aset täitev köis.
Pokukoja avamise aukülaline oli korralik paduvihm, mis saabus täpselt täistunnil kell 12, kui mitusada inimest oli kogunenud ümber koja. Ene Ergma nentis oma kõnes, et vihm on küllalt sümboolne, sest nii pokukoda kui ka vihm olid pikisilmi oodatud. Tõsijutt, 12. juunile, pokukalendri järgi punase maasika päevale oli eelnenud mitmenädalane põud.
Kõik soovijad said kohe ka Pokukojaga seestpoolt tutvuda, tegevjuht Ena Drenkhan kurtis, et oli päris väsitav ukse peal ütelda kümneid kordi sama fraasi: „Pange sussid jalga!“ Pokud jagasid punaseid maasikaid.
Külli Leppik tunnistas, et Pokukoda tuli paremgi, kui ta ette kujutas. Kui Edgar Valter oli mõelnud pokukoja katuse teha õlgedest, siis arhitekti, Edgar Valteri vana hea sõbraTiit Hanseni idee teha poku juuksed laudadest on Külli sõnul super. Ka maakividest võlvlaega keldri mõtles välja Hansen.
„Ehitajatele au, et nad sellega hakkama said – selliseid asju pole ju varem Eestimaal tehtud.“ ei hoidnud Külli kiidusõnu kokku. Ka hämmastasid teda mööblitegijad Puupangast, kes olid veel viimasel ööl enne avamist (töötasid kella seitsmeni hommikul) valmis saanud trepipiirde ja pahast kraanikausi, millest õhtul jälgegi polnud. „Sain kohe nendega kohtudes aru, et nad on õiged tegijad, kes oskavad metsas näha puid, mida loodus on ise sobilikuks vorminud. Valdur Tilk Puupangast jällegi kiitis, et hoopis teine tunne on asju valmistada, kui tead, et suured inimmassid saavad neist rõõmu tunda.

Pokumaal plaane lõputult

Ruume pole Pokukojas just vähe: fuajee, 4 tualettruumi, personaliruum, mängu- ja lugemistuba, maaligalerii, teisel korrusel käelise tegevuse ruumid, väikeses pokus 2 galeriid, keldrikorruse näituseruum. Lisaks 3 hoidlat ja puuruum keldris.
Mängutoas saab näha Edgar Valteri raamatute peategelasi nukkudena. Kojas on avatud püsinäitus Edgar Valteri maalidest ja raamatuillustratsioonide originaalidest. Lisaks Külli Leppiku fotod pokudest eri aastaaegadel ja Edgar Valterist. Galeriis on väljas ka näitus pokukoja valmimise eri faasidest. Külli Leppik ütles, et 50 pilti tuli valida 1000 hulgast. See näitus jääb ilmselt aastaks ajaks avatuks.
Keldris on nukumeistri Terje Kiho valmistatud 1.65 pikkune Puuko (sama pikk nagu oli Edgar Valter). Pokukoja avamisel oli Puuko rollis Margus Kasterpalu, kes ütles, et on Pokumaal tagasi juba kolme päeva pärast, et tähistada laste sünnipäeva.
Kui Padasoomäele tuleb Puuko tare, ait ja saun, siis valitakse Puuko, kes hakkab igapäevaselt seal viibima, küllap tulevad ka Eku ja Sooru.
Kaugemas tulevikus tuleb Haukale toitlustus- ja majutuskeskus. Aga seal on praegu juba külakiik, 6-tahuline püstkoda ja piknikukoht, valmimas on linnuvaatlustorn. Lähema aja plaanides on parkla suurendamine kolm korda ja tee parklast Pokukojani, mis on kohati jalgtee, kohati laudtee ja kulgeb metsas paralleelselt maanteega.
Pokukoja fuajees tervitab inimesi administraator, kelleks on vaheldumisi Karille Bergmann ja Sirje Loodus. Pilet Pokukoja külastamiseks maksab lastele 35 kr, täiskasvanule 50 krooni, perepilet 125 kr.
Giiditund on 300 krooni, kui on grupp suurem kui 25 inimest, tuleb seltskond jagada mitmeks, muidu ei jõua giidi sõnum hästi kohale.
Praegu oodatakse õpilasmaleva projektile KIKist vastust. Augustis toimuvad foto- ja käsitöökursus, septembris on tulemas lastekirjanduse konverents.
Rahaline seis pole Pokumaal küll kerge, kuna riigieelarvekärped puudutasid valusalt ka Pokumaa projekti omaosalust, mida kärbiti terve miljoni jagu. Seetõttu peab sihtasutus võtma laenu 2,5 miljonit krooni nelja aasta peale.
MARGUS KONNULA

Sõit Riiga – Liivimaa pealinna

sai Urvaste rahval teoks 14. juunil. Reisi organiseeris Evi Zirk, mugav transport oli Valdur Rootsi poolt: lisaks uuele suurele bussile oli kõrvalteedelt rahva kokkukorjamiseks välja pandud hommikul sõiduauto ja õhtul saabudes mikrobuss, juhiks Eeri Proškin. Giidiks tuli Valgast peale Gabriela, rahvuselt ungarlanna, puhas eesti keel suus.
40 km enne Riiat peeti maha väike piknik, organiseerijate poolt kaasavõetud kuuma kohvi, saiakeste ja pirukatega.
Esimene peatus – 1980. aastal asutatud Babite rododendronite aed, mis asub 15 km Riiast Jurmala poole. 11,8 hektari suurune ala männimetsa sees on ainukene spetsiaalne rododendronite istandus Baltimaades. Tehakse sordiaretust, arendatakse uusi paljundusviise, uuritakse haiguste ja kahjurite vastu võitlemise meetodeid. Rododendronite liike on praegu 75 ja sorte 170, sh 49 kohalikku selektsioonisorti. Jalutasime mööda kauneid loogelisi alleid, rododendronid olid enamikus veel täisõites – oranžid, lillad, roosad, valged. Mändide vahel ei olnud tühimikke – kõik oli lilledega kaetud, ka tiigi ümbrus. Sai kaasa osta istikuid, müügil olid ka hortensiapotid, kõik soodushinnaga.
Tagasiteel Riiga põikasime sisse Bulduri Aianduskooli (Anno 1910). Jalutasime pargis ja ümbruses, kuid kasvuhooned olid suletud ja lillede istikuid ei saanud vaadata, sest meid ei teatud oodata.
Riias tegi giid Gabriela vanalinna, mis kuulub UNESCO maailma kultuuripärandisse, lühitutvustuse: kiire pilk Läti vabadussambale (1935), Raekoda, Mustpeade maja Raeväljakul, Toomkirik, Jaani kirik ning Püha Brigitta kirik – teeliste kirik, mis kunagi asus Riia linna lõpus.
Vana-Riia torne kaunistavad ja kaitsevad neli kullatud kukke, mida peetakse valvsuse, rahu ja õnne sümboliteks. Legendi järgi kardab kurat kõige rohke kukelaulu ning ei ilmu kunagi sinna, kus seda lindu näha. 2003. aastal valiti kukk Riia linna sümboliks.
Vanalinnast tõeliselt hea ülevaate saamiseks läksime Püha Peetri kirikutorni vaateplatvormile, paar korrust treppe pidi ja edasi liftiga, mis tõstis meid 72 m kõrgusele. Vaated linnale ja Daugavale olid lummavad. Püha Peetri kirik ise on asutatud 1209. a. Palju kordi ümber ehitatud ja laiendatud, sai ta lõpuks praeguse kolmelöövilise basiilika kuju. 64,5 m kõrgune torn oli omal ajal maailma kõrgeim puitkonstruktsioon. Torn hävis korduvalt äikese, sõdade ja tulekahjude tõttu, 1973. a sai kirik uue torni, mis seisab tänini.
Järgmiseks juhatati meid laevasõidule Daugaval, mis kestis 1,5 tundi. Sõitsime ümber suure pika jõesaare, mille peal asetseb Riia teletorn. Daugaval on Riias 5 silda, kolme alt sõitsime läbi. Laeval oli puhvet, täispuidust lauad-toolid ning võimalus laevalael viibida ja vaateid nautida.
Giid juhtis tähelepanu Läti presidendilossile. Kollase torni tipus on 3 lipuvarrast: Läti lipp, mis lehvib kogu aeg; presidendilipp, mis on üleval siis, kui president on lossis ja kolmas on Eesti või Leedu lipp ajal, kui on selle riigi püha, meil näiteks 24. veebruar.
Tagasiteel koju, 60 km enne Valgat oli peatus ja ette tellitud õhtusöök ühes kaunis turismitalus Rubene lähistel, nimega „Mazais Ansis“. Läti riigist lahkusime nagu eelmiselgi aastal läbi Elvi poe Valkas, et lüüa läbi viimane läti raha.
Kogu seda ilusat reisi saatis kauaoodatud vihm ja mõned väiksed äpardused ajakavaga, sest vahepeal ei teadnud, kas jõuame Peetri kiriku torni või laevasõidule – või ei jõua.
Aga lõpuks jõudsime kõikjale. Nii et rõõmus aitäh!

MALL ELBING

Koolilõpetajad

Meie viimane koolipäev.

29. mail võis koolis näha väga palju huvitavaid kujusid. Meie, üheksandikud, pidasime viimast koolipäeva.
Hommik hakkas väikese nn aktusega. Istusime aulas lava peal ja viisime läbi erinevaid ülesandeid. Nende hulgas näiteks karaoke laulmine koos õpetajatega. Lauldi ära nii „Saaremaa valss“ kui ka „Alice“. Tuletati ka meelde erinevaid huvitavaid ja naljakaid hetki, mis on ette tulnud 9 aasta jooksul. Nii õpetajate kiusamist kui ka koos naermisi. Üks väga meeldejääv hetk oli näiteks see, kui meie ühele õpetajale sattus tooli peale nõel. See polnud kusjuures poisi, vaid tüdruku tegu. Õnneks suudeti õpetajat ikka toolile istumise eest hoiatada ja suurem pahandus jäi tulemata.
Pärast meenutusi tehti mõni tants ja katsetati üle keksunööri hüppamist.
Seejärel mindi välja pildistama. Käisime ära ka lasteaias, enda vanu kasvatajaid vaatamas ning tuletamas meelde, et meie olime ka kunagi väikesed põngerjad. Külastasime vallamaja ning poodi. Tegime natuke veesõda ja jooksime niisama ringi, nagu lapsed ikka.
Kokkuvõtteks läks meie viimane koolipäev vägagi korda ja nautisime veelkord lastena olemist. Sellel päeval tundsime, et seda kooli hakkame me küll igatsema.

Anett Männiste




Väljalend

Ühel kenal kevadel tuli minu ellu kirju-mirju värvukeste pesakond. Nende kolme aastaga, mille jooksul oleme koos kasvanud, on paljugi muutunud. Pisaraid on vähemaks jäänud. Probleeme on juurde tulnud. Kuid samaks on jäänud vajadus õigluse järele, pidev oma koha otsimine elus. Õppimine pole selle klassi jaoks olnud alati just see kõige olulisem. Ümberringi on ju nii palju muud huvitavat. Koos on tehtud sporti, löödud tantsu ja proovitud kõiges huumorikildu üles leida. Aeg on läinud lennates.
Tundub lausa uskumatu, kui armsaks ja omaks võivad lapsed saada nii üksteisele kui ka õpetajale. Loodad neile alati parimat, püüad igati abiks olla, soovid teha kohati konarliku elutee alguse veidigi siledamaks. Ja siis ühel päeval märkad, et pesast on välja lendamas 20 igati tublit ja pealehakkamist täis noort inimest.
Loodan, et te kõik leiate elus üles just selle, mida otsite. Ilusat lendu!

Klassijuhataja Kairit Thealane


Lõpetajad on:

Haller, Risto
Kell, Kaido
Kilter, Renee
Kroonmäe, Liisi
Laidma, Helen
Liibert, Rivo
Lõhmus, Keiti
Malleus, Mairo
Marinitševa, Inkeri
Männiste, Anett
Mõts, Ragnar
Mõts, Ott
Mõts, Kaidi
Rattus, Marta
Raudsepp, Janari
Ringinen, Jaan
Roots, Kenno
Sügis, Taiger
Sügis, Tauno
Täht, Riho



Antsla Gümnaasiumi lõpetanud Urvaste valla noored.
*9. klass*
Mervi Kala
Janek Kalda
Karl-Gustav Kallion
Kärt Kartau

*12. klass*
Tajo Aasaroht
Hedi Filing
Airi Hainas
Lauri Laats
Ly Teder
Siret Lillma
Pille Paring


Lusti lasteaia lõpetanud Urvaste valla lapsed
Emma Emilie Saavel, Marie-Helene Rajatamm, Sandra Salumets ja Herbert Konnula

Laupäeva õhtul tantsuga...

Nii tervitasid 7. juuni õhtul kell 19.00 Kubja vabaõhulaval publikut Võrumaa rahvatantsijad.
Selle aasta mõru maitsega muudatus oli traditsioonilise maakonna laulu- ja tantsupeo muutmine eraldi lauljate ja tantsijate peoks. Peo poolitamine ei olnud esinejatepoolne algatus ja eks tagamaadki ole täpsemalt teada neile, kes korraldava poolega tegelesid.
Teine, sedakorda rõõmustav muudatus oli lasteaedade mudilaste ja eakate tantsijate kaasamine.
Urvaste vallast, õigemini küll valda esindamas, oli 4 tantsurüma 48 tantsijaga: Kuldre Kooli lasterahvatantsurühmad “Tibujalad” ja “Kepsutajad”, naistantsurühm “Tammitse” ning segarahvatantsurühm, kes vahel ennast naljatlevalt ka “Segasteks” nimetab.
Kubja mändide alla proovidesse kogunesid rühmad liigiti juba kolmapäeval ja neljapäeval, olime meiegi keskpäevast kuni õhtul kümneni tantsusamme seadmas. Viimane lihv anti laupäeval seitse tundi kestnud proovis.
Õhtul täpselt kell 19.00 alustasid pealtvaatajatele pisut ootamatult valikrühmad, kelle hulgas ka meie “Kepsutajad”, tantsuga mitte laval, vaid laululavale viival teel mäenõlval. Rahvatantsijate hümniks peetav “Oige ja vasemba” sümboliseerib, vähemalt minu jaoks, tantsutraditsiooni jätkumist aegadele ja kommetele vaatamata.
Muusikahelide saatel liikusid lavale ja treppidele tantsijad - päris pisikesed ja üsna eakad, et koos tantsida peo algustants, Mait Agu “Põhjamaa” - austusavaldus meie karmile, kuid ometi armsale maale. Maakonna valdade esindajate tõrvikuleekidest süttis tantsupeo tuli ja avasõnad lausus maavanem Ülo Tulik.
Tantsijate pajatatud lugu oli elust enesest: kodust ja kodumaast, lastest ja perest, tööst ja lustist, noortest ja armastusest... Lavastajate poolt olid ühtseks tervikuks kokku seatud nii kaasaegsed autoritantsud kui ka vanade rahvaviiside -tantsude seaded, rahulik enesessevaatamine ja mõtisklus elu põhiväärtuste üle, noorte lustakad ninanipsud ja teineteiseleidmine.
Ootamatule algusele oli paariliseks ka ootamatu lõpp - peo viimane tants”Marupolka”, puudus kavalehtedelt, ja seda sihilikult.
Publikule meie pajatatud lugu meeldis, mille tunnistuseks oli tugev aplaus iga esitaud tantsu järel. Eriline lemmik tundus aga olevat Maido Saare loodud tants konna kosjaskäimisest, mille esitasid lasterühmade tüdrukud ja segarühmade mehed.
Kõik ilus ja hea saab ruttu otsa, nii ka tantsupidu. Jäävad mälestused. Kellele tantsu ümberõppimine, kuna üldjuhid nõnda soovivad. Kellele ootamatu sattumine tantsima võõra rühma koosseisus, et asendada puuduvat liiget. Kellele ärevus esineda nii suurel laval ja kartus unustada kõik õpitu. Kellele tantsimine koos oma lasterühmaga, kellele täielik ümberkehastumine... Oluline on, et jääb tahtmine tantsides oma lugu jutustada.
Suur tänu Sulle, tantsija, nii väike, suur kui ka eakas! Ilma Sinu entusiasmi ja töökuseta ei tule ilusat ja südamlikku tantsu, Sinu mõistva suhtumise ja lahke sõnata ei püsi rühmad koos! Jaksu Sulle!
Tänusõnad vallavalitsusele ja volikogule, kes ikka on meie tegemisi soosinud ja toetanud!
Aitäh ka bussijuht Eeri Proškinile, kes meiega pikad bussiringid sõitis!

TIIU KUNGUS

*
Selline pidu saabki toimuda ainult kõikide koostöös. Eks meiegi tantsunaised mõtlesime, et ei lähekski esinema, aga juba päeval peaproovis tundsime heameelt, et olime kohale tulnud.
Uhke oli tantsida tantsu “Kodupaik”, esindades oma kodupaika. Enamasti kõlasidki viisid kodust ja emast ja isamajast jne. Lõunasöögiks söödud mulgipuder tõstis veelgi rahvustunnet.
Urvaste vallal on vedanud, et tal on kultuuritöötajana olemas Aivo Männiste.
Millise pühendumusega ja entusiasmiga tantsis tema, seda peab ise nägema.
Tundsime uhkust meie segarühma meeste üle, kes koos väikeste tüdrukutega tantsisid “ Konnatantsu”. Usume, et see oli peo parim pala.
Naisrühma nimel EVI KONNULA

Kuldre Kooli mudilaskoor UMA PIDOL

31. mail toimus Kubja laululaval laulupidu pealkirjaga UMA PIDO. Ka Kuldre Kooli mudilaskoor võttis nõuks ajaloolisest esimesest võrukeelsest laulupeost osa võtta. Kavas olevaid laule hakkasime õppima juba mitmeid kuid tagasi. Tekstide õppimisel pidin tunnistama, et nii mõnedki õpilased on kohaliku keele tundmisel õpetajast suure sammu võrra ees. Tulles viis aastat tagasi Kesk-Eestist siia elama, ei olnud mul kohalikust keelest aimugi. Seetõttu võin julgelt öelda, et õppisin lastelt. Enne suurt pidupäeva olime korra juba Võru „Kandles“ ühisproovil käinud, nii et ettekujutus laulude kokku kõlamisest oli meil juba olemas.
Enamikele meie koori lauljatest oli see esimene suuremal laulupeol esinemine ning jättis seetõttu ka kustumatu mulje. Lapsed nautisid koos olemist, laulmist ja nende juurde käivate liigutuste kaasa tegemist mõnuga. Esmapilgul pikana tunduv päev täis proove möödus tegelikult päris kiiresti ning õhtune vaevalt kahe tunnine kontsert oli lühike ja lööv. Ka bussiga koju sõites ei tahtnud laul veel kuidagi lõppeda. Kui pärast esinemist õpilastelt küsisin, kas nad on valmis järgmisel aastal jälle tulema, oli vastus kiire ja konkreetne: JAH.
Rahvast oli palju, ilm oli ilus ja pidu õnnestus hästi – on, mida meenutada.
Aitäh tublidele lauljatele ja mõistvatele lapsevanematele.
Soovin kõigile ilusat suve ning loodan, et lauljad on sügisel jälle valmis rõõmsalt kõik koos kooriproovis käima.

Kristina Minajev


Enne lavaleminekut

Politsei suvesoovitus

Nokime siis valla ametliku kodulehekülje kallal

Seal on alajaotus Pokumaa, mis 17. juunil, viis päeva pärast Pokukoja avamist teatab:

Pettumuste vältimiseks peaksid kõik, kes soovivad Pokumaale tulla teadma, et sellist Pokumaad, nagu on kujutanud Edgar Valter oma populaarsetes raamatutes Pokuraamat, Pokuaabits ja Pokulood, ei ole veel! Juunis 2008 valmib info- ja huvikeskus Pokukoda. Seoses sellega 2008. aasta kevadel gruppidele ekskursioone ei korraldata ega saa ka tellida giidi. Külastajad on Pokumaale oodatud peale Pokukoja avamist.

Nii et oodake, kallid turistid!

Uhtjärve jooksu sel aastal ei toimu

Uhtjärve jooksu peakorraldaja Margus Klaar Spordiklubist Urvaste andis teada, et 15. ümber Uhtjärve jooksu sel aastal ei toimu, kuna ei saadud kokkuleppele ühe maaomanikuga. Järgmiseks aastaks loodetakse leida lahendusi traditsiooni taastamiseks.
Uhtjärve jooks on toimunud 14 aastat järjest, jooksu on võitnud Sixten Sild, Kalev Urbanik jt, 2007. aastal Ivar Ivanov. Viimastel aastatel on osa võtnud üle 60 jooksja Eestimaa erinevatest paikadest. Jooksu toimumisajaks oli mitmendat aastat määratud 23. juuni kell 18.

Urvaste Valla Leht täpselt 10 aastat tagasi kirjutas

Pokumaa

/-/ Asutuste poolt Pokumaa Sihtasutuse moodustamiseks takistusi pole, ka sponsoreid on juba olemas, puudub aga projektijuht. Selleks peab olema inimene, kes armastab ja austab loodust, tunneb ehitustööd ja tuleb toime asjaajamisega. Niisugune inimene oleks ideaalne seda projekti vedama.
Lehelugeja, mõtle, kas sina ei tuleks sellega toime? Anna endast märku!

Tore lugu vallalehe teemadel


URVASTE VALLALEHT: CONTRA LASI MIND LOOMADEL TOIMETADA
Veiko Märka

Paljukannatanud Urvaste Vallaleht oli nõus Töörahva Elu lugejatele paljastama oma piinad, mida ta Contra toimetamise tõttu tundma pidi.

Lugupeetud vallaleht, kuidas te ennast praegu tunnete?
Olen nagu uuesti sündinud. Toibun tasapisi ja pean helgeid tulevikuplaane uue ja õilsa toimetaja käe all. Contra ei tundnud minu vastu ju tegelikult mingit huvi, vaid lasi oma kitsedel mind toimetada. Öeldakse "kits kärneriks". "Kits toimetajaks" on täpselt sama hull, tundsin seda omal nahal..

Missugused kitsed teid toimetasid?
Contra laudas elavad neli kitse. Kaks täiskasvanut ja kaks talle. Nemad kordamööda mind toimetasidki, peremees saatis ainult oma aadressi alt faili minema.

Kuidas talled teie toimetamisega hakkama said?
Kitsetalled on juba sündides üsna arenenud ja hakkajad, paaripäevaselt oskavad nad joosta, hüpata ja toimetada. Ega ühegi vallalehe toimetamine ju mõistust nõua.
Peab ütlema, et tallede toimetamine oli isegi jubedam ja valusam kui täiskasvanud kitsede oma, sest neil puudub ju viimastele omane tasakaalukus ja elutarkus. Näiteks minu veergudel ilmunud artiklis "Anu Saagimile siirdati kolmas rind" muutsid nad ära absoluutselt kõik sõnad ja loomulikult ka loo mõtte. Isegi pealkiri asendati, toimetusele saabunud loo õige pealkiri oli hoopis "Vallavalitsus abistab nälgivaid vanureid".
Pakkusin välja erinevaid lahendusi, kuid toimetaja ei tunnistanud oma viga ega näidanud üles soovi probleemi lahendada. Kitsed võisid vabalt möllata.

Kas peale kitsede toimetas teid veel mõni loom?
Muidugi. Kes vähegi tahtis, võis minna kitsede lauta, oma käppade, sõrgade või kapjadega klaviatuuril klõbistada ja minuga teha, mida süda himustas. Minu viimane keeletoimetaja oli näiteks üks tsirkusest põgenenud karu. Võite ise arvate, kui palju see loom ortograafiat jagas.

Vallavalitsuse väitel olite te kallutatud. Vastab see tõele?
Oh jumal, muidugi olin. Kogu aeg. Kõige raskem oligi pidevalt nii kallutatud olla. Pea käis ringi ja süda oli paha. Kogu aeg kartsin, et kaotan lõplikult tasakaalu ja kukun pikali. Aga ma oleksin ise vaikselt edasi kannatanud ja vastu pidanud kui vallavalitsus poleks Contralt minu toimetamist ära võtnud. Ega ilmaasjata öelda, et paber kannatab kõike.

Miks vallavalitsus seda ikkagi alles nüüd tegi? Ütlesite ise äsja, et olite kogu aeg kallutatud.
Minu arvates ei olnud Contra vallandamise peamine põhjus artikli omavoliline korrigeerimine ja põhjendamatul ning arusaamatul moel toimetamine nagu seisis vallavolikogu poolt toimetajale saadetud tähitud kirjas. See oli üksnes otsitud ettekääne. Iga mõistlik inimene ja isegi kits saab ju aru, et segaseid lauseid ei maksa lehte panna.
Peamine süü oli ikkagi tema käitumine jalgpalliväljakul. Prantsusmaa vastu mängides käitus Contra ebasportlikult ning lõi palli audi sisseviskeks valmistuva vastase nina alt minema, teenides sellega ka kohtunikult kollase kaardi. See kohtunik on muuseas Urvaste vallavanema Lembit Lutsu poolvend. Nüüd lisas Urvaste vallavalitsus ka punase kaardi.

Kas teie isikliku arvamuse järgi tuleks Ess-soosse rajada turbakaevandus?
Tingimata tuleb.
**

Tänastes lehtedes veel vallalehest

Eesti Päevalehes kirjutan arvamusloo, muide Päevaleht on lugu, mis ma neile saatsin, umbes viiendiku jagu lühendanud.
Ja Uma Leht ka kirjutab täna, perämäse küle pääl. Ruitlane. Ka tema lugu on väidetavalt lühendatud.
Laupäevases Töörahva Elus on Veiko Märka jutt "Urvaste Valla Leht: Contra lasi mind loomadel toimetada."

Oma otsuse teeb tulevikus ka Avaliku Sõna Nõukogu. Siis peaks saama erapooletust ja kompetentsest allikast selgeks, kes kellele liiga tegi. Kas mina vallale või vald mulle.

Kõige olulisem küsimus minu meelest, et kas vallalehe toimetaja võib poliitiliselt seotud olla ja kuivõrd on nii väikeses kohas üldse võimalik sidumata olla.

esmaspäev, 16. juuni 2008

Lembit Lutsu kõne Pokukoja avamisel


See kaunis koda minu seljataga on kingitus. Meie kingitus rippumatule Eesti Vabariigile tema 90. sünnipäevaks. Kingitus paremale osale Eestist - tema lastele.
Tee tänase päevani on olnud pikk ja minu kui Urvaste vallavanema ning Sihtasutus Pokumaa Nõukogu esimehe kohuseks on avaldada tänu.
- Esimene tänu läheb minu eelkäijatele - Urvaste vallavanematele Aino Villemile, Rain Ruusale, Kurmet Müürsepale. Ilma nende hooleta oleks see taim kuivanud.
-Teine tänu läheb Kanepi ja Urvaste vallavolikogudele, keda tänasel päeval juhivad vastavalt Vahur Tohver ning Margus Klaar ja Kanepi vallavanemale Aivar Lutsule. Aeg on olnud pikk ja oi kui vaevaline aga päeva lõpuks tuleb tõdeda, et just Urvaste ja Kanepi vallad on olnud Pokumaa stabiilseimad ning suurimad toetajad läbi aegade.
-Kolmas tänu on kojapüstitajatele selle sõna kõikides värvides. Ma tänan Sihtasutus Pokumaa hullult töökaid ning sihikindlaid naisi Ena Drenkhani, Helina Kärgenbergi, Riina Veedlerit ning loomulikult Külli Leppikut. Tänan Urvaste endist abivallavanemat Rene Kütti.
Sügavaim imetlus arhitektidele Tiit Hansenile ja Olev Okasele.
Imetlus Esta Tammele suurepärase projektihanke koostamise eest. Täname Ettevõtluse Arendamise Sihtasutust toetava ning mõistva suhtumise eest. Kultuuriministeeriumit ja Nõlve-härrat, kes seda projektihanget on aidanud ellu viia. Lugupidamine AS Valmap Grupi juhtkonnale, kes nii nõudliku objekti käsile võttis. Kõigile Valmap Grupi meistritele - just meister ongi teie puhul õige sõna! Üks mees jõudis siin objektil tõenäoliselt lausa vaimse kirgastumiseni - au ja tunnustus selle ehitusobjekti juhile Aare Seemenile. Sina, Aare, oskad nüüdseks tõenäoliselt ka lennata. Tervitus Laika, Belka & Strelkale. Tänud palgimeistritele OÜ Penn ja Pärlin. Kiitus OÜ Uksekoda ning UAP Valga meistritele uste eest ning lukumeister Raivo Ellistele. Aitäh RSP Valgale ning eriline tunnustus OÜ Riigem elektrimeestele Viljandimaalt – Sulle, Gunnar, paluti lehvitada. Ma väga tänan ehitusjärelvalve ja pädevate nõuannete eest, Tõnu Jõgi.
Ja lõpetuseks viimase lihvi ning erakordse sisustuse eest sügav kummardus Puupangale Tilga-isanda juhtimisel.

Nüüd võiks ju nagu avada, aga tegelikult ma pean teile tunnistama, et…
Edgar Valteri raamatute looduslähedasele vaimule kohaselt on see maja juba kasutuses. Vähe sellest, et mardikad ringi marsivad ning sipelgatel on oma käigurajad paigas. Vähe sellest, et lätlaste linavästrik ning eestlaste suitsupääsuke on oma pesad paika pannud, aga meid on ka suurema turjakõrgusega isendid üle inspekteerinud. Paar kuud tagasi käis ilveseisand meie elektrikilpi tunnistamas, kaks päeva tagasi sai keset päeva koja taga rebaseemandaga tõtt tunnistada. Ning mõni aeg tagasi käisid suured ehitusmeistrid mägrad ja loomulikult ka koprapaar meie ehituskunsti hindamas.
Mida see meile räägib? Et õige koda sai! Äitäh teile!
Lembit Luts
Urvaste vallavanem ja SA Pokumaa nõukogu esimees

Avatud hajaasustuse veeprogramm

16.juunil 2008 avatakse taotluste vastuvõtt „ Hajaasustuse veeprogrammi" kaudu toetuste saamiseks, parandamaks hajaasustusega piirkondades majapidamistele joogivee kättesaadavust.
Taotlusi võetakse vastu ajavahemikul 16.06-18.07. 2008. a Urvaste vallas.
Vajalikud dokumendid saab vallamajast, interneti ja printeri kasutajad siit

Programmi raames toetatakse järgmisi hoonetevälise joogivee süsteemi rajamisega seotud tegevusi hajaasustusega piirkondades:
kaevude (puur- ja salvkaevude) ehitamine ning puhastamine;
olemasolevatest või uutest kaevudest joogiveetorustiku ehitamine või olemasoleva joogiveetorustiku rekonstrueerimine;
kaevude varustamine vee pumpamiseks ja puhastamiseks vajalike tehniliste seadmete ja tarvikutega, sealhulgas selleks vajalike elektritööde teostamine;
rajatud hooneteväliste veesüsteemide teostusmõõdistamine;
vanade puurkaevude tamponeerimine;
vee kvaliteedi analüüs.
Oluline on taotluste täitmisel jälgida, et:
1. Kõik lahtrid peavad olema täidetud
2. Probleemi kirjeldus olgu täpne ja selgitav, mitte ainult kirjutada „vett ei ole"
3. Tegevuse kirjeldus peab olema konkreetne ja üheselt mõistetav, et oleks aru saada, millist kaevu kavatsetakse rajada, kui sügav kaev tuleb, mis materjale kasutatakse, kuidas toimub kaevamine, kuidas saadi kaevu koht, asendiplaan. Trasside puhul tehnilised näitajad: pikkused, materjalid, läbimõõdud, kuhu torustik viiakse, asendiplaan. Pumba ja muude seadmete andmed, kus asuvad ja kust elektrit saavad.
Lisada katastri (kinnistu plaan) mõõtkavas 1:500, kus märgitud hooned ja kuhu trassid lähevad.
4. Projekti maksumuse määramisel kasutatud hinnakalkulatsioonid (materjalide kohta saate neid pakkumisi küsida kauplustest, tööjõu kohta firmadelt jne)
5. Taotluse esitamisel peavad olema lisatud kõik kohustuslikud lisadokumendid, mis on taotluse vormi lisas märgitud.
6. Oma- või kaasfinantseeringut tõendav dokument on Teie poolt vabas vormis kirjalikult esitatud garantiikiri, kus garanteerite oma- või kaasfinantseeringu x summas projektis osalemisel.
7. Eraldi vormil esitada projekti eelarve ( taotlusvormi lisa 1)
Kõigi küsimustega võite pöörduda abivallavanem Kristjan Võrno poole
Tel: 7857304 või e-kirja teel: kristjan@urvaste.werro.ee
Tervitustega
Kristjan Võrno
abivallavanem
Urvaste vald

reede, 13. juuni 2008

Pokukoda sai avatud!



Eile, 12. juunil, punase maasika päeval, avasid Margus "Puuko" Kasterpalu juhtimisel Lembit Luts, Külli Leppik ja Ene Ergma Pokukoja. Kõik kolm hoidsid võtit, millega keerasid Pokukoja ukse lahti. Pokud pakkusid kõigile punaseid maasikaid.
Pokukoja avamisest lähemalt varsti.


neljapäev, 12. juuni 2008

Uus vallalehe tegija

Kes on uus vallalehe tegija? Kuuldavasti on ta olemas, mulle ütles Klaari Margus, et lood tuleks saata hiljemalt esmaspäeva hommikuks valla sekretärile ja leht ilmub sel ajal nagu lubatud. Nagu minu poolt lubatud siis.

Nii et saatke lugusid. Pole välistatud, et ma ise saadan ka.

Jutt vallalehe lõpetamisest levib

SL Õhtulehtki ei jää kõrvale, Lõunalehes on küllalt pikk lugu, netis küll ainult lühendatud versioon

Pokukoda täna kell 12

Ja veelkord - täna avatakse Pokukoda. Ka Võrumaa Teataja kirjutab

Veel vallalehest

Võrumaa Teatajas

ja ka Delfikate hambus

Veel vallalehe sulgemisest

Ja nüüd kirjutab Eesti Päevaleht

teisipäev, 10. juuni 2008

Valla lehe lõpetamisest veel

Operatiivselt annab asjast teada ka Postimees

Rõõmsamat

Neljapäeval 12. juunil kell 12 avatakse Pokukoda!
Loe ka Postimehest

Tehnilisi küsimusi vallalehe lõpuga seoses

Tellida lehte enam ei saa, kes soovib, saab tellimisraha tagasi.
On neidki, kellel tellimus tehtud 2009. aasta lõpuni. Selle aasta lõpuni mitukümmend.

Sain täna tähitud kirja - nautige teiegi selle sisu

URVASTE VALLAVALITSUS

Margus Konnula
Ruhingu küla
Urvaste vald
Võrumaa

Meie 06.06.2008 nr 12-2/484
Valla lehe tellimise lõpetamine

29. mail 2008 aastal toimus Urvaste vallamajas koosolek teemal „Artikli omavoliline korrigeerimine“. Seitsme Urvaste Vallavolikogu liikme poolt koostatud artiklit on põhjendamatul ning arusaamatul moel toimetatud. Toimunud koosolekul vallavolikogu liikmed ja vallavalitsuse ametnikud pakkusid erinevaid lahendusi kuid toimetaja ei tunnistanud oma viga ega näidanud ülesse soovi probleemi lahendada.
Urvaste Vallavolikogu enamuse liikmete soovist tulenevalt teatab Urvaste Vallavalitsus, et ei soovi Teie käest enam tellida Urvaste valla lehte alates juuni kuust 2008.
Lugupidamisega
Lembit Luts
Vallavanem

Aidake leida hulkuvad koerad!

Eelmisel neljapäeval käisid meie lammaste koplis ja laudas kaks koera, kes tegid loomadele kõvasti liiga. Üks koer oli umbes hundikoera suurune, helekollane (liivakarva) ja lontis kõrvadega. Teine oli väike must taksikoer, kaelarihmaga.
Jäär sai näost kõvasti pureda, aga on paranemas. Üks lammas on aga siiani kadunud ja lähiümbrusest ei ole me teda leidnud. Kahjuks ei ole see esimene kord, mil samad koerad on meie pisikest lambakarja räsinud. Aprillis hammustasid nad üht tiinet lammast kaelast ja sikutasid jalgadest.
Olen läbi sõitnud suurema osa ümbruskonna (Urvaste, Urvastemõisa, Ruhingu, Lümatu) talusid ning paljudele helistanud. Keegi ei tea selliseid koeri. Ilmselt tulevad kaugemalt. Kui koeri ka seekord ei leia, tulevad nad varsti jälle, aga lambaid laudas luku taga ju ka ei hoia. Hulkuvate koertega on viimasel ajal hädas olnud ka teised ümbruskonna lamba- ja kitsepidajad.
Tahan tänada naabreid Mallet ja Peetrit ning Tiiut, kes loomadele kiiresti appi tõttasid ja koerad laudast ära ajasid.
Kes teab, kust võivad need koerad pärit olla või kes leiab metsast musta lamba, helistage palun otse mulle (tel 5206001) või Antsla konstaablijaoskonda (tel 7855502)
Airi Hallik-Konnula



Penide küüsis olnud jäär

pühapäev, 8. juuni 2008

Meeldetuletusi grillijatele

Päästeteenistus tuletab meelde: rõdul grillimine on keelatud


Seoses peatselt algava suveperioodiga on paslik meelde tuletada ohutut grillimist puudutavad põhitõed.

Vastavalt päästeseadusele vastutab ehitise või territooriumi omanik seal ka tuleohutuse eest. Grillimisel tuleb järgida samu ohutusnõudeid, mis lõkke tegemisel. Arvestama peab ilmastikuolusid, tuule tugevust ja suunda. Ei tohi unustada, et metsad on eriti tuleohtlikud ning lisaks peab jälgima omavalitsuste korraldusi metsas viibimise kohta.

Rõdul grillimine on keelatud

Lahtise tule kasutamine hoones või selle rõdul on igal juhul tuleohtlik ning ka keelatud tegevus. Möödunud aastal juhtus mitu õnnetust, kus eirati keeldu ning rõdul grillimise järel söed kukkusid rõdupõrandale ja tekkis põleng. Tihti väidavad grillijad sündmuskohale saabunud päästetöötajatele või korrakaitsjatele, et sellisel moel rõdul toiduvalmistamine on lubatud. Vastavalt tuletööde tuleohutusnõuetele, mis on kirjas siseministri 1998. aasta määruses nr. 15, loetakse tahkkütusel töötavat ja teisaldatavat šašlõki- või grillahju või muud samalaadset seadeldise kasutamist küttekoldevälise tule tegemiseks, mida tohib teha ainult väljaspool ehitist ning see peab olema hoonest vähemalt 5 meetri kaugusel. Seega, rõdul ja terrassidel, mis on majale lähemal kui 5 meetrit, grillida ei tohi ja päästeteenistuse inspektoritel on õigus selle eest elanikke trahvida. Lisaks, grillimisel tekkiv suits on häiriv kaaselanikele.

Oluline on tuleohutusnõuete järgimine

Kui aga grillimine võetakse ette hoonetest ohutus kauguses või looduses, siis kindlasti on soovitav kasutada grillahju kohas, kus sädemete ja tule levik on piiratud. Tahkekütusel töötav grillahi peaks paiknema sellises kohas, mille läheduses pole kergesti süttivaid materjale ning grillahi tuleb paigutada mittepõlevale aluspinnale. Oluline on lisada, et nimetatud ahjud peavad kasutamise ajal olema pideva järelevalve all ja pärast tegevuse lõpetamist tuleb kütusel täielikult ära põleda lasta või põlemisjäägid veega kustutada. Samuti on soovitav võtta käeulatusse esmased kustutusvahendid - liiv, vesi või pulberkustuti. Tuleõnnetuste ennetamiseks palume elanikel ülaltoodud nõuetega arvestada. Tuleohutusnõuete rikkumise eest võib rahaline karistus ulatuda 18 000 kroonini.

Lõuna-Eesti Päästekeskus

kolmapäev, 4. juuni 2008

Pokumaal toimumas

Fotokursus

Kursuse sisu: teoreetiline juhendamine, praktiline töö ja tehtud tööde arutelu
Toimumise aeg: 20.08 – 21.08.2008 (1,5 päeva)
Toimumise koht: Põlva/Võru maakond Pokumaa
Juhendaja: Tartu Kõrgema Kunstikooli fotograafia osakonna õppejõud Malev Toom
Osalejate arv: kuni 15 inimest
Osalemistasu: 300 krooni täiskasvanutel, 100 krooni õpilastel
Osalemistasu sisaldab juhendamist, kuni 2 foto väljatrükki, esimesel päeval lõuna- ja õhtusööki, teisel päeval hommiku- ja lõunasööki
Öömaja osas tuleb eraldi kokku leppida.

Registreerumine ja lisainfo: 5342 5054, e-post pokumaa@urvaste.ee, www.pokumaa.ee

Registreerumisel palume lisada järgmine info:
· kontaktandmed (soovitavalt telefon ja e-posti aadress)
· kas osaleja on õpilane või täiskasvanu
· öömaja vajadus
· kas osaleja kasutab tavalist või digitaalset fotoaparaati.

Tasumine pärast registreerumist ja korraldajalt vastava kinnituse saamist.




Käsitöökursus

Kursuse sisu: Kui Pokumaaga teretutvus sõlmitud, alustame oma tegemisi lihtsamatest asjadest- väikestest lilleõitest või liblikatest.Töö käigus proovime läbi
põhilised nõelviltimisvõtted, sekka ka mõned tarvilikud nipid- näiteks kuidas kahe sõlmega jänest valmistada.
Lõunapausi pidades saab Pokumaal veidi ringi vaadata, ja mitte ainult silmade, vaid ka südamega. Eks siis näis, kuidas see meid edasi tegutsema inspireerib. Kes soovib koer Ekut või kass Soorut meisterdada, kes proovib kätt Puuko viltimisel. Ja võibolla
sünnib igaühel ka oma Poku.

Toimumise aeg ja koht: 19.08.2008 Põlva- ja Võrumaa piiril asuval Pokumaal
Juhendaja: Põlva käsitöömeister Maaja Kalle
Osalejate arv: kuni 15 inimest
Osalemistasu: 100 krooni täiskasvanutel ja 50 krooni õpilastel
Osalemistasu sisaldab juhendamist, kasutatavaid materjale ja lõunaeinet

Registreerumine ja lisainfo: 5342 5054, e-post pokumaa@urvaste.ee, www.pokumaa.ee

Tasumine pärast registreerumist