Tore lugu Vaabina juustumeistritest
Kuldre söetööstusest
Kuvatud on postitused sildiga kagumets. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga kagumets. Kuva kõik postitused
pühapäev, 15. veebruar 2009
neljapäev, 5. veebruar 2009
Teised meist
Maalehes söevabrikust päris huvitav jutt.
Maalehe veebis on ka Urvaste seltside pöördumine ühe kommentaari saanud. Lugege siit
Lõunaleht kirjutab samuti, veebis on kahjuks vaid osaline artikkel
Maalehe veebis on ka Urvaste seltside pöördumine ühe kommentaari saanud. Lugege siit
Lõunaleht kirjutab samuti, veebis on kahjuks vaid osaline artikkel
kolmapäev, 10. detsember 2008
Kagu Mets OÜ omaniku Andres Arikese kiri rahvale
Olla või mitte?
Nagu ühes heas raamatus on mitu peatükki, nii ka selles romaanis, mis räägib „söetehasest“, „söekast“ või minugipärast „surmavabrikust“.
15. november 2008 oli see päev kui OÜ Kagu Mets lõpetas puusöe tootmise ning sellega lõppes ka mitmeid aastaid ümbruskonda häirinud tegevus. Olime ju maikuus lubanud, et kui ei suuda käesoleva aasta lõpuks uuel tehnoloogial tootmist käivitada siis lõpetame tootmise sellisel moel. Utreerides klassikuid - tehtud ! Tahan kogu selle meediakära ja kõige muu peale öelda tänusõnad eeskätt meie otsestele naabritele Salmele, Hiljale ja Idale peredega, kes meid aastaid kannatanud on. Kuid on ka seik, mis teeb meele mõrudaks ja mitte ainult minul. Nimelt nimetas isehakanud linnapreili maarahvast või vähemalt neid, kes OÜ-s Kagu Mets tööl käivad, poolearulisteks, vist ei tajuta enam linnas, kust ja kuidas leib või liha lauale jõuab. Lapsed ikka ütlesid vanasti, et „kes teisel nime annab, see ise seda kannab“.
Igatahes on aeg keerata uus lehekülg ning alustada uut peatükki puhtalt lehelt ning unustada möödanik. Nimetame möödanikust veel need kolm asja, mis inimesi tõeliselt häiris (minu subjektiivsel hinnangul) :
1. Uttegaaside pihkumine õhku (ebameeldiv lõhn sissehingamisel)
2. Korstnast aeg-ajalt väljuv must suits (lihtsalt inetu vaatepilt)
3. Puidu eelkuivatamisel liiga kõrge temperatuuriga tekkiv keemiliste komponentidega segunenud veeaur (ebameeldiv sissehingamisel), mis tekib just selles vahemikus kus puit veel kuivab, kuid söestumise protsess pole veel päris pihta hakanud.
Ülejäänud väited mürast,kärast ja ei-tea-millest-veel jäävad „ooperifantoomi“ pärusmaaks ning võiksime seljuhul väita, et Pokumaa valmimine rikub oma suurte külastajate hordidega ka meie (mõtlen siinkohal neid, kes elavad seal läheduses) igapäevaidülli ja peaksime ikka tõsiselt juurdlema tema sulgemise üle. See polnud võib-olla parim näide kuid sunnib kaasa mõtlema.
Pole kellelegi uudiseks, et soovime jätkata puusöe tootmisega samas kohas ja mahus. Selleks alustame koostöös ekspertidega (selle nädala lõpuks on selge, mis firmaga, nimelt on hinnapakkumise kutsedokumendid edastatud 11 firmale) keskkonnamõjude hindamise protsessi. See on avalik protsess kuhu on kaasatud lisaks ekspertidele ka kohalikud inimesed, kes kõik saavad esitada oma seisukohti ning saada vastuseid neid huvitavatele küsimustele, esitada vastuväiteid jne. See on koht, kus me peaksime kõik erimeelsused selgeks rääkima ja vaidlema. Selle protsessi käigus peaks selgeks saama, kas ning mis tingimustel Kagu Mets võiks üldse jätkata antud territooriumil puusöe tootmist. Või peaks selle üldse lõpetama ja … mis siis edasi võiks saada. Oleme avatud kõikidele pakkumistele ning iga mõte edaspidisest arengust on teretulnud.
Koostöös Margus Konnulaga paneme Urvaste Vallarahva Lehte (http://urvasteleht.blogspot.com/) üles küsitluse, mis annab meile juba väikese ülevaate üldistest hoiakutest ning saame paremini ette valmistada vastuseid üleskerkivatele küsimustele.
Kuid nüüd peamise juurde, mis muutub? Mis teeb uue tehnoloogia nii eriliseks? Milles seisneb tema paremus?
Alustaksin kõigepealt asukohast. OÜ-le Kagu Mets kuuluvate kinnistute sihtotstarve on tootmismaa ning see eeldab, et seal käib mingi tootmine või majandustegevus. Uus ehitatav seade on planeeritud kõige esimese seadme asukohale (teatavasti on meil neid kokku kolm, millest töös olid kaks), mis tänu amortiseerumisele ei olnud viimased kaks aastat kasutuses. See tähendab, et seade (ahi) pole tee pealt otse paista, küll hakkab teda veidi nägema, kui sõita meie territooriumilt mööda Kõlbi küla teed Antsla poole peale nn. Salme teeotsa. Kuldre poolt tulles varjab ta ära sigala ja pinnareljeefid. Küll hakkab aga nurga tagant veidi paistma sildkraana, mis hakkab ehitatavat ahju teenindama. Sildkraana katab ca 560 m2 suuruse pinna ehk ta on 35 m pikk ja 16 m lai ning konksu tõstekõrgus ca 9 m. Seega suurema osa planeeritavast seadmest varjab ära olemasolev tootmishoone ja sigalakompleks, kuid näha jääb ta täies hiilguses naabri Salme pererahvale. Teeme omalt poolt ettepaneku selle probleemi lahendamiseks: võime istutada krundi piirile näiteks puud või heki, mis varjaks otsese vaatepildi, lõplik sõna peaks siinkohal jääma naabrite öelda. Niipalju siis asukohaga seonduvast. Lähme nüüd edasi keerulisemate asjade juurde.
Söe tootmisel on 4 erinevat faasi:
1. Puidu eelkuivatus – söe tootmise efektiivsuse seisukohalt on väga tähtis, missuguse niiskusastmega puitu me kasutame. Mida kuivem puit, seda efektiivsemalt seade töötab ja seda kasumlikum tootmine (jääb ära puidu lisakulu ahju kütmiseks). Momendil on arvestatud, et kui suudame aastaringselt kasutada puitu ca 30 -35 % niiskussisaldusega siis seade töötab „perpetum mobile“ režiimil ja puidu lisakulu tuleb vaid siis, kui soovime ahju üles kütta (peale hooldustöid, puhkuseid). Selleks on seadmel olemas eraldi kuivatuskamber kus retort koos toorpuiduga kuumutatakse keskmiselt 170˚ C juures ca 8 tundi, selle aja jooksul puidust eraldub üleliigne niiskus ning sellise temperatuuri juures ei eraldu gaasi ning kogu veeaur suunatakse kuivatuskambrist otse korstnasse. Saavutame võrreldes vana tehnoloogiaga esimese efekti - puidu eelkuivatamisel eraldub ainult veeaur korstnasse.
2. Teises etapis asetatakse eelkuivatatud puit pürolüüsi kambrisse, kus kõik protsessid hakkavad kiiresti arenema – ahi tõstab retordi temperatuuri ning umbes 280˚ C juures esimesed eksotermilised reaktsioonid algavad. Esimesed uttegaasid sisaldavad juba lisaks veeaurule (puit peab saavutama absoluutse kuivuse, eelkuivati seda ei taga) süsinikoksiidi ja süsinikdioksiidi, samuti väikestes kogustes etaanhappeid, õli ja tõrva. Kõik need eelpool nimetatud komponendid suunatakse põletuskambrisse, kus nad põlevad (aurustuvad) ja suitsugaasid suunatakse korstnasse. Siin on põhimõtteline ja kõige suurem erinevus kasutusel olnud tehnoloogiast. Nimelt on retort pööratud tagurpidi, kõik uttegaasid, veeaur jne. ei saa enam pihkuda välisõhku. Nüüd saavad gaasid liikuda ainult läbi sisemiste ühendustorude kas küttekoldesse või korstnasse (pürolüüsi kambrist küttekoldesse, kuivatuskambrist otse korstnasse). Miks on sisemised ühendustorud paremad kui praegu kasutusel olnud välimised? Välimiste ühendustorude kõige suurem miinus oli, et kuna uttegaaside temperatuurid langesid väga kiiresti ja tõrv hakkas ummistama torusid, siis oli torude pidev ummistumine üheks väga suureks saastatuse allikaks. Kuna nüüd on torud sisemised ja temperatuurid ühtlaselt kõrged, ei teki ummistavat tõrva ning õlid ja tõrvad põlevad ära põletuskambris.
3. 3. Kolmandas etapis tõusevad temperatuurid veelgi ning eksotermilised reaktsioonid jätkuvad ning temperatuuril 380˚ C algab pürolüüsi protsess kus eraldub kõige rohkem lenduvaid orgaanilisi ühendeid, etaanhappeid, õli ja tõrva. Puidust moodustub süsi. Kõik uttegaasid liiguvad läbi sisemiste ühendustorude küttekoldesse kus nad põlevad.
4. Viimases neljandas etapis eemaldatakse valmis puusüsi koos retordiga seadmest ning pannakse koos kinnise retordiga jahtuma. Selleks asetatakse retort avaga vastu maad liivalukule (õhku ei saa juurde) ning antud situatsioonis süsinikühendid absorbeeruvad söele.
Veel on käsitlemata korstnast väljuva musta suitsu teema. Tegemist on mittepõlenud puidugaasi väljumisega korstnast. Ehk kogu probleem oli seotud kolmanda ahjuga ning juhtudel kui kõik 8 retorti töötasid nö. kolmandas etapis ja uttegaase eraldus niipalju, et need ei jõudnud küttekoldes ära põleda. Siinkohal peame tegema lihtsat matemaatikat. Kolmandal ahjul oli 8 retorti, igaüks 7,6 m3 kokku teeb see 60,8 m3 , uuel ahjul on 10 retorti igaüks 2,25m3 kokku teeb see 22,5 m3 seega ca 3 korda vähem. Kuna uuel seadmel on tegemist sama suure põletuskoldega, kui kolmandal ahjul, siis neid probleeme ei saa lihtsalt tekkida.
Võib tekkida õigustatud küsimus: kui tegemist on nii paljude erinevate temperatuuridega, kuidas suudame seda kontrollida. Nimelt on eraldi temperatuuriandurid nii kuivatuskambris, pürolüüsikambris kui korstnajala juures. Kambrite temperatuure saab reguleerida õhutuskanalite kaudu, kõik temperatuuriandurid on ühendatavad arvutiga, mis registreerib pidevalt temperatuure erinevates kambrites.
Olen rääkinud nüüd pikalt ainult headest külgedest, kuid medalil on kaks külge. Esiteks küsimus, kas me ise oleme valmis antud muudatusteks või mõtleme, et nagunii ei muutu midagi - üks jama lõppes ja teine algab. Teiseks ootame keskkonnamõju hindamise esimesi tulemusi ja aktiivset osavõttu aruteludest ning konstruktiivseid ettepanekuid. Kui meil on kõik küsimused selgeks räägitud ja vaieldud ning eksperdid oma hinnangu andnud plaanitavale seadmele, alles seejärel saame hakata uut seadet ehitama ning investeerima.
ANDRES ARIKE
Ekolon ahju üldvaade
Selline peaks siis kogu süsteem välja nägema pealtvaates.
Nagu ühes heas raamatus on mitu peatükki, nii ka selles romaanis, mis räägib „söetehasest“, „söekast“ või minugipärast „surmavabrikust“.
15. november 2008 oli see päev kui OÜ Kagu Mets lõpetas puusöe tootmise ning sellega lõppes ka mitmeid aastaid ümbruskonda häirinud tegevus. Olime ju maikuus lubanud, et kui ei suuda käesoleva aasta lõpuks uuel tehnoloogial tootmist käivitada siis lõpetame tootmise sellisel moel. Utreerides klassikuid - tehtud ! Tahan kogu selle meediakära ja kõige muu peale öelda tänusõnad eeskätt meie otsestele naabritele Salmele, Hiljale ja Idale peredega, kes meid aastaid kannatanud on. Kuid on ka seik, mis teeb meele mõrudaks ja mitte ainult minul. Nimelt nimetas isehakanud linnapreili maarahvast või vähemalt neid, kes OÜ-s Kagu Mets tööl käivad, poolearulisteks, vist ei tajuta enam linnas, kust ja kuidas leib või liha lauale jõuab. Lapsed ikka ütlesid vanasti, et „kes teisel nime annab, see ise seda kannab“.
Igatahes on aeg keerata uus lehekülg ning alustada uut peatükki puhtalt lehelt ning unustada möödanik. Nimetame möödanikust veel need kolm asja, mis inimesi tõeliselt häiris (minu subjektiivsel hinnangul) :
1. Uttegaaside pihkumine õhku (ebameeldiv lõhn sissehingamisel)
2. Korstnast aeg-ajalt väljuv must suits (lihtsalt inetu vaatepilt)
3. Puidu eelkuivatamisel liiga kõrge temperatuuriga tekkiv keemiliste komponentidega segunenud veeaur (ebameeldiv sissehingamisel), mis tekib just selles vahemikus kus puit veel kuivab, kuid söestumise protsess pole veel päris pihta hakanud.
Ülejäänud väited mürast,kärast ja ei-tea-millest-veel jäävad „ooperifantoomi“ pärusmaaks ning võiksime seljuhul väita, et Pokumaa valmimine rikub oma suurte külastajate hordidega ka meie (mõtlen siinkohal neid, kes elavad seal läheduses) igapäevaidülli ja peaksime ikka tõsiselt juurdlema tema sulgemise üle. See polnud võib-olla parim näide kuid sunnib kaasa mõtlema.
Pole kellelegi uudiseks, et soovime jätkata puusöe tootmisega samas kohas ja mahus. Selleks alustame koostöös ekspertidega (selle nädala lõpuks on selge, mis firmaga, nimelt on hinnapakkumise kutsedokumendid edastatud 11 firmale) keskkonnamõjude hindamise protsessi. See on avalik protsess kuhu on kaasatud lisaks ekspertidele ka kohalikud inimesed, kes kõik saavad esitada oma seisukohti ning saada vastuseid neid huvitavatele küsimustele, esitada vastuväiteid jne. See on koht, kus me peaksime kõik erimeelsused selgeks rääkima ja vaidlema. Selle protsessi käigus peaks selgeks saama, kas ning mis tingimustel Kagu Mets võiks üldse jätkata antud territooriumil puusöe tootmist. Või peaks selle üldse lõpetama ja … mis siis edasi võiks saada. Oleme avatud kõikidele pakkumistele ning iga mõte edaspidisest arengust on teretulnud.
Koostöös Margus Konnulaga paneme Urvaste Vallarahva Lehte (http://urvasteleht.blogspot.com/) üles küsitluse, mis annab meile juba väikese ülevaate üldistest hoiakutest ning saame paremini ette valmistada vastuseid üleskerkivatele küsimustele.
Kuid nüüd peamise juurde, mis muutub? Mis teeb uue tehnoloogia nii eriliseks? Milles seisneb tema paremus?
Alustaksin kõigepealt asukohast. OÜ-le Kagu Mets kuuluvate kinnistute sihtotstarve on tootmismaa ning see eeldab, et seal käib mingi tootmine või majandustegevus. Uus ehitatav seade on planeeritud kõige esimese seadme asukohale (teatavasti on meil neid kokku kolm, millest töös olid kaks), mis tänu amortiseerumisele ei olnud viimased kaks aastat kasutuses. See tähendab, et seade (ahi) pole tee pealt otse paista, küll hakkab teda veidi nägema, kui sõita meie territooriumilt mööda Kõlbi küla teed Antsla poole peale nn. Salme teeotsa. Kuldre poolt tulles varjab ta ära sigala ja pinnareljeefid. Küll hakkab aga nurga tagant veidi paistma sildkraana, mis hakkab ehitatavat ahju teenindama. Sildkraana katab ca 560 m2 suuruse pinna ehk ta on 35 m pikk ja 16 m lai ning konksu tõstekõrgus ca 9 m. Seega suurema osa planeeritavast seadmest varjab ära olemasolev tootmishoone ja sigalakompleks, kuid näha jääb ta täies hiilguses naabri Salme pererahvale. Teeme omalt poolt ettepaneku selle probleemi lahendamiseks: võime istutada krundi piirile näiteks puud või heki, mis varjaks otsese vaatepildi, lõplik sõna peaks siinkohal jääma naabrite öelda. Niipalju siis asukohaga seonduvast. Lähme nüüd edasi keerulisemate asjade juurde.
Söe tootmisel on 4 erinevat faasi:
1. Puidu eelkuivatus – söe tootmise efektiivsuse seisukohalt on väga tähtis, missuguse niiskusastmega puitu me kasutame. Mida kuivem puit, seda efektiivsemalt seade töötab ja seda kasumlikum tootmine (jääb ära puidu lisakulu ahju kütmiseks). Momendil on arvestatud, et kui suudame aastaringselt kasutada puitu ca 30 -35 % niiskussisaldusega siis seade töötab „perpetum mobile“ režiimil ja puidu lisakulu tuleb vaid siis, kui soovime ahju üles kütta (peale hooldustöid, puhkuseid). Selleks on seadmel olemas eraldi kuivatuskamber kus retort koos toorpuiduga kuumutatakse keskmiselt 170˚ C juures ca 8 tundi, selle aja jooksul puidust eraldub üleliigne niiskus ning sellise temperatuuri juures ei eraldu gaasi ning kogu veeaur suunatakse kuivatuskambrist otse korstnasse. Saavutame võrreldes vana tehnoloogiaga esimese efekti - puidu eelkuivatamisel eraldub ainult veeaur korstnasse.
2. Teises etapis asetatakse eelkuivatatud puit pürolüüsi kambrisse, kus kõik protsessid hakkavad kiiresti arenema – ahi tõstab retordi temperatuuri ning umbes 280˚ C juures esimesed eksotermilised reaktsioonid algavad. Esimesed uttegaasid sisaldavad juba lisaks veeaurule (puit peab saavutama absoluutse kuivuse, eelkuivati seda ei taga) süsinikoksiidi ja süsinikdioksiidi, samuti väikestes kogustes etaanhappeid, õli ja tõrva. Kõik need eelpool nimetatud komponendid suunatakse põletuskambrisse, kus nad põlevad (aurustuvad) ja suitsugaasid suunatakse korstnasse. Siin on põhimõtteline ja kõige suurem erinevus kasutusel olnud tehnoloogiast. Nimelt on retort pööratud tagurpidi, kõik uttegaasid, veeaur jne. ei saa enam pihkuda välisõhku. Nüüd saavad gaasid liikuda ainult läbi sisemiste ühendustorude kas küttekoldesse või korstnasse (pürolüüsi kambrist küttekoldesse, kuivatuskambrist otse korstnasse). Miks on sisemised ühendustorud paremad kui praegu kasutusel olnud välimised? Välimiste ühendustorude kõige suurem miinus oli, et kuna uttegaaside temperatuurid langesid väga kiiresti ja tõrv hakkas ummistama torusid, siis oli torude pidev ummistumine üheks väga suureks saastatuse allikaks. Kuna nüüd on torud sisemised ja temperatuurid ühtlaselt kõrged, ei teki ummistavat tõrva ning õlid ja tõrvad põlevad ära põletuskambris.
3. 3. Kolmandas etapis tõusevad temperatuurid veelgi ning eksotermilised reaktsioonid jätkuvad ning temperatuuril 380˚ C algab pürolüüsi protsess kus eraldub kõige rohkem lenduvaid orgaanilisi ühendeid, etaanhappeid, õli ja tõrva. Puidust moodustub süsi. Kõik uttegaasid liiguvad läbi sisemiste ühendustorude küttekoldesse kus nad põlevad.
4. Viimases neljandas etapis eemaldatakse valmis puusüsi koos retordiga seadmest ning pannakse koos kinnise retordiga jahtuma. Selleks asetatakse retort avaga vastu maad liivalukule (õhku ei saa juurde) ning antud situatsioonis süsinikühendid absorbeeruvad söele.
Veel on käsitlemata korstnast väljuva musta suitsu teema. Tegemist on mittepõlenud puidugaasi väljumisega korstnast. Ehk kogu probleem oli seotud kolmanda ahjuga ning juhtudel kui kõik 8 retorti töötasid nö. kolmandas etapis ja uttegaase eraldus niipalju, et need ei jõudnud küttekoldes ära põleda. Siinkohal peame tegema lihtsat matemaatikat. Kolmandal ahjul oli 8 retorti, igaüks 7,6 m3 kokku teeb see 60,8 m3 , uuel ahjul on 10 retorti igaüks 2,25m3 kokku teeb see 22,5 m3 seega ca 3 korda vähem. Kuna uuel seadmel on tegemist sama suure põletuskoldega, kui kolmandal ahjul, siis neid probleeme ei saa lihtsalt tekkida.
Võib tekkida õigustatud küsimus: kui tegemist on nii paljude erinevate temperatuuridega, kuidas suudame seda kontrollida. Nimelt on eraldi temperatuuriandurid nii kuivatuskambris, pürolüüsikambris kui korstnajala juures. Kambrite temperatuure saab reguleerida õhutuskanalite kaudu, kõik temperatuuriandurid on ühendatavad arvutiga, mis registreerib pidevalt temperatuure erinevates kambrites.
Olen rääkinud nüüd pikalt ainult headest külgedest, kuid medalil on kaks külge. Esiteks küsimus, kas me ise oleme valmis antud muudatusteks või mõtleme, et nagunii ei muutu midagi - üks jama lõppes ja teine algab. Teiseks ootame keskkonnamõju hindamise esimesi tulemusi ja aktiivset osavõttu aruteludest ning konstruktiivseid ettepanekuid. Kui meil on kõik küsimused selgeks räägitud ja vaieldud ning eksperdid oma hinnangu andnud plaanitavale seadmele, alles seejärel saame hakata uut seadet ehitama ning investeerima.
ANDRES ARIKE
Ekolon ahju üldvaade
Selline peaks siis kogu süsteem välja nägema pealtvaates.
laupäev, 29. november 2008
Kagu Metsa loole lisaks
Küsisin Andres Arikese käest, kas Kagu Mets on oma tegevuse lõpetanud ja mis on nende edasised plaanid.
Andres Arike:
Tõepoolest taotlesime Võrumaa Keskkonnateenistuselt meie välisõhu saasteloa kehtetuks tunnistamist alates 17. novembrist 2008. a ja sellest kuupäevast (tegelikult mõned päevad varem) on puusöe tootmine lõpetatud.
Oleme edaspidisteks investeeringuteks välja valinud tehnoloogia, mis peaks meie arvates sobima igati kaasaegseks puusöe tootmiseks. Tegemist on Eestis hästi tuntud tehnoloogia analoogiga ning seega peaks kõik õhusaastega seonduvad probleemid olema lahendatud. Oleme tellinud antud tehnoloogia juurutamiseks eksperthinnangu OÜ Hendrikson & Ko-lt. Eksperthinnangule on andnud oma seisukoha Võrumaa Keskkonnateenistus ning samuti on hinnang edastatud Urvaste Vallavalitsusele seisukohavõtuks (vastust tänase seisuga (27.11 – toim.) veel pole). Arvan, et kui tehnoloogia on igati keskkonnasõbralik, siis mis peaks olema kohalikul omavalitsusel selle vastu, kui valda investeeritakse.
Muidu jätkame igapäevaselt puusöebriketi tootmist ning selleks välisõhu saasteluba vaja pole. Lihtsalt toorainet on piisavalt ning patt oleks seda kasutamata jätta. Kindlasti tahab rahvast „verd näha“ ja on suur huvi, kes koondatakse jne. Tõepoolest - mõned inimesed oleme sunnitud koondama, mõni läks ise, Urvaste valla elanikest kaotab tänase seisuga töö 1 inimene.
Tegelen ühe projektiga, mis säästaks mõned töökohad Urvaste ja ümbruskonna valdade elanikele (eeskätt Antsla). Seega väike missioonitunne on olemas. Ma arvan, et tõsised arutelud ja vaidlused on alles ees.
Andres Arike:
Tõepoolest taotlesime Võrumaa Keskkonnateenistuselt meie välisõhu saasteloa kehtetuks tunnistamist alates 17. novembrist 2008. a ja sellest kuupäevast (tegelikult mõned päevad varem) on puusöe tootmine lõpetatud.
Oleme edaspidisteks investeeringuteks välja valinud tehnoloogia, mis peaks meie arvates sobima igati kaasaegseks puusöe tootmiseks. Tegemist on Eestis hästi tuntud tehnoloogia analoogiga ning seega peaks kõik õhusaastega seonduvad probleemid olema lahendatud. Oleme tellinud antud tehnoloogia juurutamiseks eksperthinnangu OÜ Hendrikson & Ko-lt. Eksperthinnangule on andnud oma seisukoha Võrumaa Keskkonnateenistus ning samuti on hinnang edastatud Urvaste Vallavalitsusele seisukohavõtuks (vastust tänase seisuga (27.11 – toim.) veel pole). Arvan, et kui tehnoloogia on igati keskkonnasõbralik, siis mis peaks olema kohalikul omavalitsusel selle vastu, kui valda investeeritakse.
Muidu jätkame igapäevaselt puusöebriketi tootmist ning selleks välisõhu saasteluba vaja pole. Lihtsalt toorainet on piisavalt ning patt oleks seda kasutamata jätta. Kindlasti tahab rahvast „verd näha“ ja on suur huvi, kes koondatakse jne. Tõepoolest - mõned inimesed oleme sunnitud koondama, mõni läks ise, Urvaste valla elanikest kaotab tänase seisuga töö 1 inimene.
Tegelen ühe projektiga, mis säästaks mõned töökohad Urvaste ja ümbruskonna valdade elanikele (eeskätt Antsla). Seega väike missioonitunne on olemas. Ma arvan, et tõsised arutelud ja vaidlused on alles ees.
reede, 28. november 2008
kolmapäev, 26. november 2008
Parandus: täna siiski ei ole veel, aga on tulemas
Tänastes TV3 seitsmestes uudistes peaks olema lõik "surmavabrikust" ehk siis Kagu Mets OÜ-st, kes 17. novembrist on oma tegevuse lõpetanud. Minuga oli ka intervjuu, loodetavasti nad valivad minu jutust head ja adekvaatsed laused, mina ei ole ju tegelikult väga asjaosaline, lihtsalt kõige kuulsam ja käepärasem:)
esmaspäev, 5. mai 2008
Kuldre söetööstus arvutab võimalikku tulevikku
Kagu Mets OÜ alias „Kuldre söekas” alias „surmavabrik” oli arutluse all Kuldres toimunud rahvakoosolekul. Söetööstuse omanik ja juhatuse liige Andres Arike ütles konkreetse kuupäeva – hiljemalt 31. detsembril käesoleval aastal peaks uus tehnoloogia käiku minema . Kui seda pole, lõpetab firma söetootmise.
Septembri algul peab kõik selge olema, siis algab uus majandusaasta. Kui on näha, et mingit ehitamist ei tule, lõpetatakse tootmine. Tootmine seiskub 2-3 kuuks ka juhul, kui ehitama hakatakse.
Ümarlaual paar kuud varem pakutud variant ehitada olemasolevale tootmisele kinnine hoone ümber, kuulutati teadjate poolt küllalt kahtlaseks, parem mitte üldse proovidagi.
Uute ahjude otsingul sattus Arike Inglise firma peale, mis toodab kombijaamu, mis samal ajal toodaks sütt ja elektrit. Lähemal uurimisel selgus, et asi on alles idee tasandil ja otsitakse investoreid, kes aitaks jaama reaalselt töösse saada.
Hollandi tehnoloogia puhul sai takistuseks liiga kallis hind, lõpuks leiti Peterburist ahi nimega Ekolon 2000. Vene tehnoloogia on põhimõtteliselt sama, mis hollandlastel, näitajad ka head, hind aga oluliselt odavam. Võrumaa Keskkonnateenistuse juhataja Ena Poltimäe ütles kommentaariks, et ei saa välistada, et venelaste tehnoloogia ongi kõige parem.
Ahju ja kõige sellega seonduva ehitamine ja paigaldamine maksaks Eesti rahasse ümberarvestatuna praegu 5 miljonit krooni. Seda Venemaal. Kahe nädala pärast peaks olema Kagu Metsal ka kodumaised kalkulatsioonid tehtud, kui asi annab lootust, minnakse ja uuritakse Venemaalt täpselt välja, kas asi on nii ilus nagu paberil välja näeb.
Hinnapakkumiste tulemused on väga põnevad, koosolekul ütles Arike välja summa 6 miljonit, millest kallimalt ei tasu investeerima hakata. Nendest miljonitest kaks peaks tulema seejuures europrojektist.
Vallamajas eelnevalt toimunud kinnisemal koosolekul ütles Arike, et pankurite sõnul on eksportivatel väikeettevõtjatel on Eestis tulevikku. Aktiivseima „surmavabriku” vastu võitleja Lea Richteri poeg Gunnar ütles, et kahjumis töötavale ettevõttele ei anta laenu, mispeale Arike kehitas vaid õlgu ja ütles, et eks siis tuleb ära lõpetada. Tõepoolest, Kagu Mets OÜ lõpetas eelmise aasta miinusmärgiga.
Eelkoosolekul jõuti ideeni - kaitsta külaelanikke nii tahma, teetolmu kui müra eest haljastuse ehk siis puude istutamisega. Kõige tõhusam oleks seejuures hallnulg.
Andres Arike ütles, et kuigi söetööstus ei näe praegu ilus välja, siis tühjana lagunevad hooned on veel tunduvalt koledamad. Gunnar Richter küsis puurkaevu kohta, mis on samuti Kagu Metsa territooriumil, aga seisab kasutamata ja mõjub seetõttu trööstitult. Kasutusele seda ei võeta, nentis Arike. Ena Poltimäe oli kindel, et niivõrd kulukat asja nagu puurkaev kinni ajama (tamponeerima) ei hakata, sest võib ju tulla aeg, mil seda läheb vaja.
Kohati läks Kuldre koolimaja aulas toimunud rahvakoosolekul ka päris sõnasõjaks. Lea Richter süüdistas Arikest, et ta on sihilikult valinud koosolekule sellise aja, et inimesed ei saa tulla, sest on loomade toitmise aeg.
Arikese küsimusele, mis võiks tulla söetööstuse asemel, vastas Gunnar Richter, et Kõlbi külas on aktiivne põllumajanduspiirkond, pärast nõukaaegsete tootmishoonete lammutamist võiks selle ala lihtsalt üles künda.
Andres Arike lubas, et saastenäitajad jäävad pärast uue tehnoloogia paigaldamist sada korda väiksemaks, ka müra väheneb, sest suur tornkraana asendub tunduvalt väiksema ja vaiksemaga. Gunnar Richter nentis, et Kõlbi küla rahva usaldus on kadunud ja lubadusi nad enam kaua kuulata ei suuda. Siiski tunnistas kohalolnud Kõlbi rahvas võimaluse sada korda puhtamat õhku saada täiesti vastuvõetavaks.
Juunikuus on plaanis korraldada ekskursioon Pärnusse, mida volikogu esimees Margus Klaari sõnul vald kindlasti transpordiga toetab. Siis saavad huvitatud valla elanikud minna nuusutama, kas sealne söetööstus keset linna ka õhku rikub.
Praegused Kagu Mets OÜ ahjud on paigaldatud PRIA toel, siduv nõue, et nad peavad vähemalt viis aastat tootmises olema, saab lähikuudel täis.
Septembri algul peab kõik selge olema, siis algab uus majandusaasta. Kui on näha, et mingit ehitamist ei tule, lõpetatakse tootmine. Tootmine seiskub 2-3 kuuks ka juhul, kui ehitama hakatakse.
Ümarlaual paar kuud varem pakutud variant ehitada olemasolevale tootmisele kinnine hoone ümber, kuulutati teadjate poolt küllalt kahtlaseks, parem mitte üldse proovidagi.
Uute ahjude otsingul sattus Arike Inglise firma peale, mis toodab kombijaamu, mis samal ajal toodaks sütt ja elektrit. Lähemal uurimisel selgus, et asi on alles idee tasandil ja otsitakse investoreid, kes aitaks jaama reaalselt töösse saada.
Hollandi tehnoloogia puhul sai takistuseks liiga kallis hind, lõpuks leiti Peterburist ahi nimega Ekolon 2000. Vene tehnoloogia on põhimõtteliselt sama, mis hollandlastel, näitajad ka head, hind aga oluliselt odavam. Võrumaa Keskkonnateenistuse juhataja Ena Poltimäe ütles kommentaariks, et ei saa välistada, et venelaste tehnoloogia ongi kõige parem.
Ahju ja kõige sellega seonduva ehitamine ja paigaldamine maksaks Eesti rahasse ümberarvestatuna praegu 5 miljonit krooni. Seda Venemaal. Kahe nädala pärast peaks olema Kagu Metsal ka kodumaised kalkulatsioonid tehtud, kui asi annab lootust, minnakse ja uuritakse Venemaalt täpselt välja, kas asi on nii ilus nagu paberil välja näeb.
Hinnapakkumiste tulemused on väga põnevad, koosolekul ütles Arike välja summa 6 miljonit, millest kallimalt ei tasu investeerima hakata. Nendest miljonitest kaks peaks tulema seejuures europrojektist.
Vallamajas eelnevalt toimunud kinnisemal koosolekul ütles Arike, et pankurite sõnul on eksportivatel väikeettevõtjatel on Eestis tulevikku. Aktiivseima „surmavabriku” vastu võitleja Lea Richteri poeg Gunnar ütles, et kahjumis töötavale ettevõttele ei anta laenu, mispeale Arike kehitas vaid õlgu ja ütles, et eks siis tuleb ära lõpetada. Tõepoolest, Kagu Mets OÜ lõpetas eelmise aasta miinusmärgiga.
Eelkoosolekul jõuti ideeni - kaitsta külaelanikke nii tahma, teetolmu kui müra eest haljastuse ehk siis puude istutamisega. Kõige tõhusam oleks seejuures hallnulg.
Andres Arike ütles, et kuigi söetööstus ei näe praegu ilus välja, siis tühjana lagunevad hooned on veel tunduvalt koledamad. Gunnar Richter küsis puurkaevu kohta, mis on samuti Kagu Metsa territooriumil, aga seisab kasutamata ja mõjub seetõttu trööstitult. Kasutusele seda ei võeta, nentis Arike. Ena Poltimäe oli kindel, et niivõrd kulukat asja nagu puurkaev kinni ajama (tamponeerima) ei hakata, sest võib ju tulla aeg, mil seda läheb vaja.
Kohati läks Kuldre koolimaja aulas toimunud rahvakoosolekul ka päris sõnasõjaks. Lea Richter süüdistas Arikest, et ta on sihilikult valinud koosolekule sellise aja, et inimesed ei saa tulla, sest on loomade toitmise aeg.
Arikese küsimusele, mis võiks tulla söetööstuse asemel, vastas Gunnar Richter, et Kõlbi külas on aktiivne põllumajanduspiirkond, pärast nõukaaegsete tootmishoonete lammutamist võiks selle ala lihtsalt üles künda.
Andres Arike lubas, et saastenäitajad jäävad pärast uue tehnoloogia paigaldamist sada korda väiksemaks, ka müra väheneb, sest suur tornkraana asendub tunduvalt väiksema ja vaiksemaga. Gunnar Richter nentis, et Kõlbi küla rahva usaldus on kadunud ja lubadusi nad enam kaua kuulata ei suuda. Siiski tunnistas kohalolnud Kõlbi rahvas võimaluse sada korda puhtamat õhku saada täiesti vastuvõetavaks.
Juunikuus on plaanis korraldada ekskursioon Pärnusse, mida volikogu esimees Margus Klaari sõnul vald kindlasti transpordiga toetab. Siis saavad huvitatud valla elanikud minna nuusutama, kas sealne söetööstus keset linna ka õhku rikub.
Praegused Kagu Mets OÜ ahjud on paigaldatud PRIA toel, siduv nõue, et nad peavad vähemalt viis aastat tootmises olema, saab lähikuudel täis.
kolmapäev, 30. aprill 2008
Arutelu söetööstuse teemadel
Esmaspäeval 5. mail kell 17.oo avalik arutelu Kuldre koolimajas, kõik on kutsutud osalema.
Mis saab OÜ Kagu Metsast e Kuldre söetööstusest.
Kas on võimalikud investeeringud elukeskkonna parendamiseks tootmist lõpetamata?
Kohal kõik olulised asjaga seotud instantsid (Kagu Mets, vallavalitsus, Keskkkonnainspektsioon jne.)
Mis saab OÜ Kagu Metsast e Kuldre söetööstusest.
Kas on võimalikud investeeringud elukeskkonna parendamiseks tootmist lõpetamata?
Kohal kõik olulised asjaga seotud instantsid (Kagu Mets, vallavalitsus, Keskkkonnainspektsioon jne.)
kolmapäev, 5. märts 2008
Söetööstusel otsustavad ajad
Nõiariigis toimus eile ( 4. märtsil) ümarlaud Kuldre söetööstuse ehk ka “surmavabriku” teemadel, nagu Kagu Mets OÜ omanik Andres Arike on kuulnud oma firmat rahvasuus nimetatavat.
Arike oli ka ümarlaua algataja ja inimeste kutsuja, lisaks temale olid kohal Kagu Metsa tootmisjuht Ester Tooding, vallavolikogu esimees Margus Klaar; Ain Kikas ja Kristjan Võrno vallavalitsusest ning Kalev Ottis, Ena Poltimäe ja Anu Holvandus Keskkonnateenistusest, Heldur Vosman ja Uno Minka Keskkonnainspektsioonist.
Põhiline otsus, milles selgusele jõuti – kahe kuu jooksul peaks Kagu Mets ekspertide abil valima kahe investeeringuvariandi vahel.
1) Uus tootmishoone, kõrgusega 14 meetrit, hind halvimal juhul 10 miljonit, loodetav suurusjärk siski 6 milj. Arike möönab, et Kagu Mets oleks praegu valmis investeerima 3 milj., ülejääk võiks tulla KIKi projektist. KIKil on õhusaaste vähendamiseks rahad ette nähtud küll. Arike avaldas Otepää kogemuse põhjal kartust, kas nii kõrgele hoonele ehitusluba antakse, aga kohalviibinud arvasid, et sellega probleeme ei tule. Tootmine toimuks kinniselt, hoones oleks hea ventilatsioon. Siiski pole päris sellise ehituse kogemust vähemalt Eestis kellelgi, nii ei ole sajaprotsendilist teadmist, kuidas asi toimima hakkab.
Keskkonnateenistuse Kalev Ottis ütles, et kui Kagu Mets on suuteline selle projekti läbi viima, poleks söetootmine üldse inimkahjulik tegevus.
2) Uued ahjud, mis maksaksid igaüks 4 miljonit, vaja oleks neid 3 tükki. Sellega oht, et PRIA võib tagasi küsida raha, mis praeguste ahjude tegemiseks antud. Nõutav viis aastat, mis vahendid peavad tootmises olema, pole veel päris täis. Samas üks ahi praegu amortisatsiooni tõttu seisab. Ahjude eluiga peaks Arikese sõnul olema 10 aastat.
Abivallavanem Võrno küsis selle peale – kas oleks majanduslikult otstarbekas teha aastakäibe (2007. aastal 13 milj.) suurune investeering – nagu selgus, andis firma tegevus eelmisel aastal hoopis miljonilise kahjumi.
Arike nendib, et firma omandamisel jäi riskide hindamine tagasihoidlikuks, aga nüüd on juba omajagu investeeeritud ja Prantsuse partneri huvi ka küllalt suur. Pärnu söetööstus elab pärast ahjudesse pandud 12 miljonit päris uhkelt.
Ehitustööd Kõlbi külas võiks reaalselt alata august-september. Kalev Ottis ütles, et asjade kordasaamisel ka saastetasud vähenevad 10-kordselt, see peaks suur motivatsioon olema. Praegu – küsimusele kui palju kaebusi on tulnud, vastas Minka keskkonnainspektsioonist esimese hooga: oi-oi-oi.
Möödunudsuvised saastefooni mõõtmised ei andnud tegelikult käegakatsustavid tulemusi. Mõõtmine tehakse, kui katlad töötavad täiskoormusel, must toss aga tekib just ülekütmisel või kui katlad on ülekoormatud, nentis Ottis.
Foonibuss oli kõige tuntuma söetööstuse all kannataja Lea Richteri maja juures, kuid seal ületas tahkete osakeste osakaal normi vaid hetketi ja pigem oli tegu suurte autode möödumisest tekkinud teetolmu kui tahmaga. Samas peab ka nentima, et labori tellimist peab väga pikalt ette planeerima ja tol nädalal lihtsalt ei olnud tuult, mis oleks puhunud söetootmise poolt Richteri maja suunas.
Igatahes oli kõigil selge, et ilma midagi ette võtmata tuleb tootmine seal lihtsal lõpetada. Mis tulemusteni jõutakse järgneva kahe kuu mõttetöö tulemusena, on kõigil võimalus kuulata ja ka ise sõna sekka öelda rahvakoosolekul 5. mail kell 17 Kuldre koolimajas. Ettepanekuid võib teha muidugi ka kohe praegu.
MARGUS KONNULA
Firma tutvustusest:
Aastas toodetakse 1500 tonni grillsütt, 400 tonni briketti,
Võlgasid firmal momendil 200 000 krooni
27 töötajat, neist 16 nn. kohalikud (Urvaste-Antsla piirkond)
neist 3 kõrgharidusega, 10 keskharidusega, ülejäänud vähem
Arike oli ka ümarlaua algataja ja inimeste kutsuja, lisaks temale olid kohal Kagu Metsa tootmisjuht Ester Tooding, vallavolikogu esimees Margus Klaar; Ain Kikas ja Kristjan Võrno vallavalitsusest ning Kalev Ottis, Ena Poltimäe ja Anu Holvandus Keskkonnateenistusest, Heldur Vosman ja Uno Minka Keskkonnainspektsioonist.
Põhiline otsus, milles selgusele jõuti – kahe kuu jooksul peaks Kagu Mets ekspertide abil valima kahe investeeringuvariandi vahel.
1) Uus tootmishoone, kõrgusega 14 meetrit, hind halvimal juhul 10 miljonit, loodetav suurusjärk siski 6 milj. Arike möönab, et Kagu Mets oleks praegu valmis investeerima 3 milj., ülejääk võiks tulla KIKi projektist. KIKil on õhusaaste vähendamiseks rahad ette nähtud küll. Arike avaldas Otepää kogemuse põhjal kartust, kas nii kõrgele hoonele ehitusluba antakse, aga kohalviibinud arvasid, et sellega probleeme ei tule. Tootmine toimuks kinniselt, hoones oleks hea ventilatsioon. Siiski pole päris sellise ehituse kogemust vähemalt Eestis kellelgi, nii ei ole sajaprotsendilist teadmist, kuidas asi toimima hakkab.
Keskkonnateenistuse Kalev Ottis ütles, et kui Kagu Mets on suuteline selle projekti läbi viima, poleks söetootmine üldse inimkahjulik tegevus.
2) Uued ahjud, mis maksaksid igaüks 4 miljonit, vaja oleks neid 3 tükki. Sellega oht, et PRIA võib tagasi küsida raha, mis praeguste ahjude tegemiseks antud. Nõutav viis aastat, mis vahendid peavad tootmises olema, pole veel päris täis. Samas üks ahi praegu amortisatsiooni tõttu seisab. Ahjude eluiga peaks Arikese sõnul olema 10 aastat.
Abivallavanem Võrno küsis selle peale – kas oleks majanduslikult otstarbekas teha aastakäibe (2007. aastal 13 milj.) suurune investeering – nagu selgus, andis firma tegevus eelmisel aastal hoopis miljonilise kahjumi.
Arike nendib, et firma omandamisel jäi riskide hindamine tagasihoidlikuks, aga nüüd on juba omajagu investeeeritud ja Prantsuse partneri huvi ka küllalt suur. Pärnu söetööstus elab pärast ahjudesse pandud 12 miljonit päris uhkelt.
Ehitustööd Kõlbi külas võiks reaalselt alata august-september. Kalev Ottis ütles, et asjade kordasaamisel ka saastetasud vähenevad 10-kordselt, see peaks suur motivatsioon olema. Praegu – küsimusele kui palju kaebusi on tulnud, vastas Minka keskkonnainspektsioonist esimese hooga: oi-oi-oi.
Möödunudsuvised saastefooni mõõtmised ei andnud tegelikult käegakatsustavid tulemusi. Mõõtmine tehakse, kui katlad töötavad täiskoormusel, must toss aga tekib just ülekütmisel või kui katlad on ülekoormatud, nentis Ottis.
Foonibuss oli kõige tuntuma söetööstuse all kannataja Lea Richteri maja juures, kuid seal ületas tahkete osakeste osakaal normi vaid hetketi ja pigem oli tegu suurte autode möödumisest tekkinud teetolmu kui tahmaga. Samas peab ka nentima, et labori tellimist peab väga pikalt ette planeerima ja tol nädalal lihtsalt ei olnud tuult, mis oleks puhunud söetootmise poolt Richteri maja suunas.
Igatahes oli kõigil selge, et ilma midagi ette võtmata tuleb tootmine seal lihtsal lõpetada. Mis tulemusteni jõutakse järgneva kahe kuu mõttetöö tulemusena, on kõigil võimalus kuulata ja ka ise sõna sekka öelda rahvakoosolekul 5. mail kell 17 Kuldre koolimajas. Ettepanekuid võib teha muidugi ka kohe praegu.
MARGUS KONNULA
Firma tutvustusest:
Aastas toodetakse 1500 tonni grillsütt, 400 tonni briketti,
Võlgasid firmal momendil 200 000 krooni
27 töötajat, neist 16 nn. kohalikud (Urvaste-Antsla piirkond)
neist 3 kõrgharidusega, 10 keskharidusega, ülejäänud vähem
esmaspäev, 22. oktoober 2007
Söetööstuse saastetase nagu korras
12.-19. juulini teostati Keskkonnainspektsiooni tellimusel välisõhu saastetaseme mõõtmisi. Kasutati liikuvat õhulaborit.
Kolmel päeval ületas peentolm ööpäeva keskmist piirväärtust, ülejäänud saasteainete osas piirväärtuste ületamist ei registreeritud. Samas – tõdetakse ka lõpphinnangus – puhusid mõõteperioodil valdavalt edelatuuled, viies saasteaineid pigem liikuvast õhulaborist eemale, idatuulte puhul oleks saastetasemed oleks olnud märgatavalt kõrgemad. Paraku pidi arvestama ka sellega, et õhulabor saaks kasutada elektrit.
Asjad ei ole ikka päris korras, menetlus jätkub, tõdes ka Keskkonnainspektsiooni Võru osakonna juhataja kt Lea Visnap. Ahjud ei töötanud mõõtmise ajal täiskoormusega. Kindlasti teeb KKI ettekirjutusi, vajadusel ka trahvi. “Kas ettevõte investeerib vanade seadmete kordategemisse või uute ostmisesse, aga päris sellisel kujul ettevõte jätkata ei saa,” on Visnap kindel.
Kolmel päeval ületas peentolm ööpäeva keskmist piirväärtust, ülejäänud saasteainete osas piirväärtuste ületamist ei registreeritud. Samas – tõdetakse ka lõpphinnangus – puhusid mõõteperioodil valdavalt edelatuuled, viies saasteaineid pigem liikuvast õhulaborist eemale, idatuulte puhul oleks saastetasemed oleks olnud märgatavalt kõrgemad. Paraku pidi arvestama ka sellega, et õhulabor saaks kasutada elektrit.
Asjad ei ole ikka päris korras, menetlus jätkub, tõdes ka Keskkonnainspektsiooni Võru osakonna juhataja kt Lea Visnap. Ahjud ei töötanud mõõtmise ajal täiskoormusega. Kindlasti teeb KKI ettekirjutusi, vajadusel ka trahvi. “Kas ettevõte investeerib vanade seadmete kordategemisse või uute ostmisesse, aga päris sellisel kujul ettevõte jätkata ei saa,” on Visnap kindel.
Tellimine:
Postitused (Atom)
