Muinasjutt, mis valgem kui lumi

Valentini- ehk sõbrapäeval on ikka punane värv ülekaalus olnud, aga selle aasta 14. veebruar jäi tänu Uhtjärve Krehvinitele paljudele väikestele ning suurtele valgena meelde. Ja mitte ainult kõikjal laiutava lume tõttu.
Uue-Antsla rahvamajas esietendunud „Valge muinasjutt“ meelitas kokku täismaja rahvast – seda võib julgelt öelda, inimesi oli rohkem kui toole. Ja Krehvinite näitetrupp ei petnud lootusi, Viljandi Nukuteatri lavastaja Vilma Ilvese käe all oli lihtsast südamlikust loost tehtud tõeline vaatemäng.
Laval ei paistnud olevat midagi juhuslikku, olulist osa etendasid lisaks kaheksale valgesse riietatud haldjale ka valged padjad ja valged sallid. Uskuge, pärast õue minnes ei tundunudki lumi enam valge. Kostüümide autor oli üks krehvinitest Tiina Neeve.
Ka lavalist liikumist jälgides oli selge, et igaüks teadis, kuhu ta peab liikuma. Hästi joonistusid välja ka seitsme üleannetu haldjaplika erinevad iseloomud. Õhk särises pidevalt konfliktist, haldjad olid parajad norijad tüübid, nii omavahel kui ka metsaelanikega. Nagu lapsed ikka. Äratundmisrõõmu jätkus küllaga.
Südamlikkust jätkus ka peale eesriide langemist, tänusõnu jätkus paljudele ettevõtmisega seotud inimestele. Näitlejate meenutust, et etendusele oli eelnenud palju hilise ööni kestnud proove, sai ainult tõena võtta. Proovidega alustati vaid paar kuud tagasi, novembris. Tuge ettevõtmistele saadi Kultuurkapitali Võrumaa ekspertgrupilt, projekti kirjutas krehvin Merle Tombak, kes igapäevast leiba teenib Sangaste valla kultuurispetsialistina. Lugu lavaleseadmiseks leiti enam kui kümne aasta vanusest Pere ja Kodu ajakirjast, Vilve Aavik-Vadi muinasjutu „Väike kuri päkapikk“ seadis lavale ja kirjutas ka laulutekstid Vilma Ilves, Peeter Konovalov Ugala teatrist kirjutas muusika samuti spetsiaalselt selle etenduse jaoks.
Publik lahkus saalist kiirustamata, hinges lootus, et krehvinite teatrikunsti saab edaspidigi nautida.

MARGUS KONNULA