Kuldre Kooli juubelipidustuste sissejuhatuseks oli reedel koolimajas konverents „Kuldre Kooli kuldne tulevik“, kus oli palju juttu kogukonna ja kooli koostöö tähtusest. Konverentsi lõpuks lõid lapsed pildi oma unistuste koolist.
Võru maavanema kt Anti Allas ütles hakatuseks, et väikekooli jaoks on kõige tähtsam perspektiivi olemasolu. Ohu märgiks on iga kahtlus, et kas kool ikka on ellujäämiseks piisavalt suur. „Igaüks, kes sellest koolist hoolib, saab selle heaks midagi ära teha,“ ütles Anti Allas ja lisas, et tegelikult nende inimeste hulk, kes soovivad oma lapsi väiksesse kooli panna, üha kasvab. „On väga hea, et koolis tuleb remont, aga kõik muu on veel olulisem,“ lisas ta. Kohalikule võimule pani Allas südamele, et ühel hetkel tuleb välja tulla (viimaste aastakümnete?) klassikalistest raamidest ja aidata leida õpetajatele motivatsiooni, et nad oleksid jälle see maa sool, kes vastutab laste tuleviku eest.
Mis meil tegelikult olemas on!
Kuldre kooli noored tutvustasid konverentsil oma uurimustöid nii ajaloost kui tänapäevast ja andsid niimoodi kohe alguses mõista, kui suur tähtsus on koolil ajaloo ja hetkede talletamiseks.
Mari-Liis Kallion rääkis oma vanaemast Mare Kallionist, tuletades meelde, kui raske lapsepõlve- ja noorusaeg on olnud sõjaaja lastel. Vanaema ise oli samuti saalis. Keili Taal kõneles oma särtsakast vanatädist Külli Sisaskit ja pakkus saali vanematele kuulajatele ka pisut elevust, kui ei osanud päris hästi välja lugeda õppeainet „teaduslik ateism“ – sõnad, mis ju tegelikult tänastele noortele enam mitte midagi ei ütle. Kairit Ladvig oli teinud uurimistöö paljude vilistlaste jaoks omaaegse kooli hinge, 44 aastat matemaatika õpetajana töötanud Vaike Vaidre kohta, keda võis samuti hiljem saalis näha.
Egle-Riin Klaar oli aga kirja pannud koolimälestused oma vanematelt, kes mõlemad Kuldre Koolis käinud. Vanemad leidsid, et õpetajate vägivalda oli siis võibolla rohkem ja et laste ulakused olid ikka ulakused, mitte pättused.
Martin Rattus rääkis oma kooli viimaste aastate spordisaavutustest. Selgus, et edukaimad alad on spordimängud, korvpall ja rahvastepall.
Mari-Ann Klaar oli küsinud teiste õpilaste käest koolivägivalla kohta ja saanud muide palju nukramad tulemused kui kooli hoolekogu poolt läbiviidud küsitluses. Küsitluses osales 36 7.-9. klassi õpilast ja 9 õpetajat. 26 last vastasid, et on teisi kiusanud, narrinud, mõnitanud ning 24 on seda ise taluma pidanud. Kõige enam kasutatakse vägivalda kooli koridorides. Tähtsamad, kellele sellistest juhtumitest räägitakse, on lapsevanemad ning sõbrad. Õpetajate meelest peaks see olema pigem klassijuhataja. Õpilased leiavad ka, et vägivalla vastu saab võidelda vägivallaga. Nii õpilased kui õpetajad arvavad, et abiks oleks koolipsühholoog ning turvakaamerad koridorides.
Huviringe jagub
Kooli huvijuht Kristina Minajev rääkis, et koolil on viimastel aastatel olnud 13 huviringi, millest praegu tegutseb 10. Tiiu Kunguse rahvatantsu- ja Margus Klaari spordiringidel on juba pikk ajalugu. Aga on olemas ka matkaring, mis koguneb põhiliselt matkama mineku ajal. Iga-aastasel matkal käiakse Ess-soos ja Uhtjärve kallastel, eriti pakuvad lastele huvi kanuumatkad. Tegutseb ka võru keele ring, ajalooring, kus tehakse uurimustöid ning viieliikmeline korvpalli tantsutüdrukute punt.
Kuldre Kooli huulekogu juht Merle Tombak pani südamele, et me rohkem kuulaksime, mis lastel meile ütelda on. Ta tõi näiteks, et kui algul tahtis hoolekogu huvitegevust paremini korraldada, siis laste küsitlusest tuli välja, et 63st lapsest 58 on tegelikult rahul sellega, mis olemas on.
Pulga Jaan: Andku Taivaesä meile edaspidigi mõni normaalne külakool!
Kuldre Kooli vilistlane Pulga Jaan avaldas kartust, lapsi ei kasvata enam ei kool ega kodu, vaid massimeedia ehk negatiivsed asjad, mis ületavad uudiskünnist. Ta arvas ka, et koolis peaks olema rohkem meesõpetajaid, sest just nemad on kooliajast hästi meelde jäänud.
Mõistagi oli Pulga Jaanil varuks vahvaid jutte oma koolipõlvest. Näiteks, kuidas tal juba enne kooli aabits peas oli, sest vanemad olid teda oma töö juurde ehk kooli sageli kaasa võtnud. Rehkendada ja kirjutada oskas ka, aga lugema hakkas alles palju aastaid hiljem. „7-aastaselt oll mul kindel plaan kuuli mitte minna. Künnapuu sissi oll peiduurgas vällä vaadatu ja naabritüdrukuga kokkulepe, et ta tuu mulle sinna üts kõrd päävän klaasi vett ja tsukruleiba. A käändsimi tüllü ja säälpääle käisi koolin 21 aastat jutti“.
Oma jutu lõpetas Jaan palvega taivaesä poole, et too annaks meile edaspidigi õpetajaid, kes näitavad, kui lihtne ja tähtis on füüsika või keemia ja et jääks alles mõnigi normaalne külakool.
Tartumaa näide: 16 lapsega koolgi majandab ennast ära
Tarumaa Unipiha algkooli õpetaja Eha Jakobson rääkis, et hämmastaval kombel tuleb kahe liitklassiga pisikool rahaliselt paremini toime kui sama valla suuremad koolid. Unipiha koolil on tänu Comeniuse projektile palju rahvusvahelisi kontakte, tänu ümbritsevale loodusele aga on õuesõpe pea iga koolipäeva osa. Ja kui just väga krõbedat külma ei ole, algab päev alati virgutusvõimlemisega kooliaias.
„Väikekoolid, kes rabelevad ellujäämise nimel, teevad nii fantastilisi asju, mida suurkoolid kunagi ei tee,“ rääkis ta ja lisas, et väikekoolid on ideedele ja tegevustele avatud just sellepärast, et on hästi paindlikud ja mobiilsed.
Eha Jokobson ütles veel, et kooli tähtsust kultuuriruumi loojana tunneb eriti tugevasti külakogukonnas, kus kool õpetab kogukonda ja kogukond õpetab kooli. Unipiha puust koolimajas tegutseb ka suuresti lapsevanematest koosnev haridusselts „Tõrvik“.
Natuke oli juttu ka klassiruumidest, mille puhul Eha Jakobson pani südamele, et eriti kui koolimajas tuleb remont, siis ärgu unustatagu, kui tähtsad asjad õppetöö jaoks on klassiruumi seinad. Ja et ka pärast remonti ikka saaks seinale õppematerjale üles panna.
Pärnumaa näide: kool tõi kogukonna kokku
Pärnumaa Lindi lasteaed-algkooli juhataja ja hoolekogu esimees rääkisid, kuidas nad leidsid tee koostööks kogukonnaga. Lindi küla asub vaid 20 kilomeetrit Pärnust eemal, kuid neil on seal kõik olemas – rahvamaja, raamatukogu, kool jm. Ent nende asutuste vahel puudus koostöö ning külainimesedki ei tundnud üksteist. Kui siis ühel aastal kümnest külalapsest vaid 4 tulid külakooli ning ülejäänud 6 läksid Pärnusse, otsustasid lapsevanemad tegutseda. Hoolekogu survel vahetati välja koolidirektor, kooli ja uue direktori eestvedamisel kutsuti kokku ümarlaud, kus osalejaid oli naisseltsist kuni ettevõtjateni. Samal ajal aga hakati lastega tegelema sõna otseses mõttes kohe pärast sündi – räägitakse vanematega, pakutakse beebiringis osalemise võimalust ja tehakse kõike muud selleks, et vanemad ja lapsed tunneksid: just siin on see kool ja see klassipink, kuhu laps on väga oodatud.
Lapsed lõid soovide puu
Vahepeal aga olid Lindi kooli juhid käinud Kuldre Kooli lastega unistuste kooli pilti loomas. Kes ukse vahelt sisse piilus, ütles, et power, millega noored ülesande kallale asusid, oli võimas. Ka juhendaja Kaire Narva oli meeskonna üle väga uhke. „Unistuste kooli“ kujutasid noored nelja tugeva haruga puuna, kus teistest pisut kõrgemale küündis oks nimega „õpilased“. teised kolm oksa kandsid nime „huvitegevus“, „õpetajad“ ja „ruumid“. Mis nende okste lehtedel täpsemalt kirjas, saab koolimajas näha. Kaire Narva tõi eraldi välja selle, et õpilased tahavad rohkem vabadust ise valida, kuidas õppida.
Lõpurosinaks oli konverentsi juht Erkki Peetsalu kutsunud esinema Anu Tauli, kes tegi regilaulude, torupilli ja kitarriga pisikese tiiru läbi Lõuna-Eesti – Mulgimaalt läbi Setomaa oma uude kodukanti Haanjasse välja.
Aitäh konverentsi eestvedajatele Erkki Peetsalule, Merle Tombakule ja Heli Kuulmetsale! Konverentsi„Kuldre Kooli kuldne tulevik“ korraldamist toetasid Kodanikuühiskonna Sihtkapital ja Urvaste Vallavalitsus.
Lisalugemist:
Rosma II Kogupere konverentsi „Head valikud hariduses.Terve laps“ kokkuvõte:
http://www.rosma.edu.ee/files/index.php?id=61&keel=ee
Kati Murutar Õpetajate Lehes kombinaatkoolidest ja kogukonnakoolidest:
http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&rsscount&articleid=3407
Võru maavanema kt Anti Allas ütles hakatuseks, et väikekooli jaoks on kõige tähtsam perspektiivi olemasolu. Ohu märgiks on iga kahtlus, et kas kool ikka on ellujäämiseks piisavalt suur. „Igaüks, kes sellest koolist hoolib, saab selle heaks midagi ära teha,“ ütles Anti Allas ja lisas, et tegelikult nende inimeste hulk, kes soovivad oma lapsi väiksesse kooli panna, üha kasvab. „On väga hea, et koolis tuleb remont, aga kõik muu on veel olulisem,“ lisas ta. Kohalikule võimule pani Allas südamele, et ühel hetkel tuleb välja tulla (viimaste aastakümnete?) klassikalistest raamidest ja aidata leida õpetajatele motivatsiooni, et nad oleksid jälle see maa sool, kes vastutab laste tuleviku eest.
Mis meil tegelikult olemas on!
Kuldre kooli noored tutvustasid konverentsil oma uurimustöid nii ajaloost kui tänapäevast ja andsid niimoodi kohe alguses mõista, kui suur tähtsus on koolil ajaloo ja hetkede talletamiseks.
Mari-Liis Kallion rääkis oma vanaemast Mare Kallionist, tuletades meelde, kui raske lapsepõlve- ja noorusaeg on olnud sõjaaja lastel. Vanaema ise oli samuti saalis. Keili Taal kõneles oma särtsakast vanatädist Külli Sisaskit ja pakkus saali vanematele kuulajatele ka pisut elevust, kui ei osanud päris hästi välja lugeda õppeainet „teaduslik ateism“ – sõnad, mis ju tegelikult tänastele noortele enam mitte midagi ei ütle. Kairit Ladvig oli teinud uurimistöö paljude vilistlaste jaoks omaaegse kooli hinge, 44 aastat matemaatika õpetajana töötanud Vaike Vaidre kohta, keda võis samuti hiljem saalis näha.
Egle-Riin Klaar oli aga kirja pannud koolimälestused oma vanematelt, kes mõlemad Kuldre Koolis käinud. Vanemad leidsid, et õpetajate vägivalda oli siis võibolla rohkem ja et laste ulakused olid ikka ulakused, mitte pättused.
Martin Rattus rääkis oma kooli viimaste aastate spordisaavutustest. Selgus, et edukaimad alad on spordimängud, korvpall ja rahvastepall.
Mari-Ann Klaar oli küsinud teiste õpilaste käest koolivägivalla kohta ja saanud muide palju nukramad tulemused kui kooli hoolekogu poolt läbiviidud küsitluses. Küsitluses osales 36 7.-9. klassi õpilast ja 9 õpetajat. 26 last vastasid, et on teisi kiusanud, narrinud, mõnitanud ning 24 on seda ise taluma pidanud. Kõige enam kasutatakse vägivalda kooli koridorides. Tähtsamad, kellele sellistest juhtumitest räägitakse, on lapsevanemad ning sõbrad. Õpetajate meelest peaks see olema pigem klassijuhataja. Õpilased leiavad ka, et vägivalla vastu saab võidelda vägivallaga. Nii õpilased kui õpetajad arvavad, et abiks oleks koolipsühholoog ning turvakaamerad koridorides.
Huviringe jagub
Kooli huvijuht Kristina Minajev rääkis, et koolil on viimastel aastatel olnud 13 huviringi, millest praegu tegutseb 10. Tiiu Kunguse rahvatantsu- ja Margus Klaari spordiringidel on juba pikk ajalugu. Aga on olemas ka matkaring, mis koguneb põhiliselt matkama mineku ajal. Iga-aastasel matkal käiakse Ess-soos ja Uhtjärve kallastel, eriti pakuvad lastele huvi kanuumatkad. Tegutseb ka võru keele ring, ajalooring, kus tehakse uurimustöid ning viieliikmeline korvpalli tantsutüdrukute punt.
Kuldre Kooli huulekogu juht Merle Tombak pani südamele, et me rohkem kuulaksime, mis lastel meile ütelda on. Ta tõi näiteks, et kui algul tahtis hoolekogu huvitegevust paremini korraldada, siis laste küsitlusest tuli välja, et 63st lapsest 58 on tegelikult rahul sellega, mis olemas on.
Pulga Jaan: Andku Taivaesä meile edaspidigi mõni normaalne külakool!
Kuldre Kooli vilistlane Pulga Jaan avaldas kartust, lapsi ei kasvata enam ei kool ega kodu, vaid massimeedia ehk negatiivsed asjad, mis ületavad uudiskünnist. Ta arvas ka, et koolis peaks olema rohkem meesõpetajaid, sest just nemad on kooliajast hästi meelde jäänud.
Mõistagi oli Pulga Jaanil varuks vahvaid jutte oma koolipõlvest. Näiteks, kuidas tal juba enne kooli aabits peas oli, sest vanemad olid teda oma töö juurde ehk kooli sageli kaasa võtnud. Rehkendada ja kirjutada oskas ka, aga lugema hakkas alles palju aastaid hiljem. „7-aastaselt oll mul kindel plaan kuuli mitte minna. Künnapuu sissi oll peiduurgas vällä vaadatu ja naabritüdrukuga kokkulepe, et ta tuu mulle sinna üts kõrd päävän klaasi vett ja tsukruleiba. A käändsimi tüllü ja säälpääle käisi koolin 21 aastat jutti“.
Oma jutu lõpetas Jaan palvega taivaesä poole, et too annaks meile edaspidigi õpetajaid, kes näitavad, kui lihtne ja tähtis on füüsika või keemia ja et jääks alles mõnigi normaalne külakool.
Tartumaa näide: 16 lapsega koolgi majandab ennast ära
Tarumaa Unipiha algkooli õpetaja Eha Jakobson rääkis, et hämmastaval kombel tuleb kahe liitklassiga pisikool rahaliselt paremini toime kui sama valla suuremad koolid. Unipiha koolil on tänu Comeniuse projektile palju rahvusvahelisi kontakte, tänu ümbritsevale loodusele aga on õuesõpe pea iga koolipäeva osa. Ja kui just väga krõbedat külma ei ole, algab päev alati virgutusvõimlemisega kooliaias.
„Väikekoolid, kes rabelevad ellujäämise nimel, teevad nii fantastilisi asju, mida suurkoolid kunagi ei tee,“ rääkis ta ja lisas, et väikekoolid on ideedele ja tegevustele avatud just sellepärast, et on hästi paindlikud ja mobiilsed.
Eha Jokobson ütles veel, et kooli tähtsust kultuuriruumi loojana tunneb eriti tugevasti külakogukonnas, kus kool õpetab kogukonda ja kogukond õpetab kooli. Unipiha puust koolimajas tegutseb ka suuresti lapsevanematest koosnev haridusselts „Tõrvik“.
Natuke oli juttu ka klassiruumidest, mille puhul Eha Jakobson pani südamele, et eriti kui koolimajas tuleb remont, siis ärgu unustatagu, kui tähtsad asjad õppetöö jaoks on klassiruumi seinad. Ja et ka pärast remonti ikka saaks seinale õppematerjale üles panna.
Pärnumaa näide: kool tõi kogukonna kokku
Pärnumaa Lindi lasteaed-algkooli juhataja ja hoolekogu esimees rääkisid, kuidas nad leidsid tee koostööks kogukonnaga. Lindi küla asub vaid 20 kilomeetrit Pärnust eemal, kuid neil on seal kõik olemas – rahvamaja, raamatukogu, kool jm. Ent nende asutuste vahel puudus koostöö ning külainimesedki ei tundnud üksteist. Kui siis ühel aastal kümnest külalapsest vaid 4 tulid külakooli ning ülejäänud 6 läksid Pärnusse, otsustasid lapsevanemad tegutseda. Hoolekogu survel vahetati välja koolidirektor, kooli ja uue direktori eestvedamisel kutsuti kokku ümarlaud, kus osalejaid oli naisseltsist kuni ettevõtjateni. Samal ajal aga hakati lastega tegelema sõna otseses mõttes kohe pärast sündi – räägitakse vanematega, pakutakse beebiringis osalemise võimalust ja tehakse kõike muud selleks, et vanemad ja lapsed tunneksid: just siin on see kool ja see klassipink, kuhu laps on väga oodatud.
Lapsed lõid soovide puu
Vahepeal aga olid Lindi kooli juhid käinud Kuldre Kooli lastega unistuste kooli pilti loomas. Kes ukse vahelt sisse piilus, ütles, et power, millega noored ülesande kallale asusid, oli võimas. Ka juhendaja Kaire Narva oli meeskonna üle väga uhke. „Unistuste kooli“ kujutasid noored nelja tugeva haruga puuna, kus teistest pisut kõrgemale küündis oks nimega „õpilased“. teised kolm oksa kandsid nime „huvitegevus“, „õpetajad“ ja „ruumid“. Mis nende okste lehtedel täpsemalt kirjas, saab koolimajas näha. Kaire Narva tõi eraldi välja selle, et õpilased tahavad rohkem vabadust ise valida, kuidas õppida.
Lõpurosinaks oli konverentsi juht Erkki Peetsalu kutsunud esinema Anu Tauli, kes tegi regilaulude, torupilli ja kitarriga pisikese tiiru läbi Lõuna-Eesti – Mulgimaalt läbi Setomaa oma uude kodukanti Haanjasse välja.
Aitäh konverentsi eestvedajatele Erkki Peetsalule, Merle Tombakule ja Heli Kuulmetsale! Konverentsi„Kuldre Kooli kuldne tulevik“ korraldamist toetasid Kodanikuühiskonna Sihtkapital ja Urvaste Vallavalitsus.
Lisalugemist:
Rosma II Kogupere konverentsi „Head valikud hariduses.Terve laps“ kokkuvõte:
http://www.rosma.edu.ee/files/index.php?id=61&keel=ee
Kati Murutar Õpetajate Lehes kombinaatkoolidest ja kogukonnakoolidest:
http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&rsscount&articleid=3407
2 kommentaari:
Konverents toimus siiski juba reedel :) aga vahva oli küll.
Aitäh tähelepanu juhtimast, parandasin ära.
Postita kommentaar