Juba talvel toimus põhjalik juhendajate koolitus, kus õpetajateks olid nukuteatri parimad spetsialistid Selgus et nukuteatri kogemusi on vähestel kooliteatritel. Osa võttis paarkümmend inimest, üheksa neist olid valmis ka oma trupiga Pokumaa festivalile tulema, aga kas majanduskriisist või mõnel muul põhjusel, jõudis neid kohale ainult neli. Lisaks meie oma Uue-Antsla vanaemade rõõmus seltskond Riina Ermeli juhendusel.
Siiski, koos Viljandi Nukuteatri etendusega Karupoeg Puhhist ja päevajuhina säranud meisternukunäitleja Heino Seljamaa meeleolukate vahepaladega, oli festivalikava just parasjagu pikk. Viiest Edgar Valteri loomingule toetunud etendusest kolm rääkisid pokude koduotsingust.
Kõige huvitavam lahendus oli Pärnumaa Jõõpre Põhikoolil. Neil olid pokunukud meisterdatud jalga tõmbamiseks nii, et põlvede kohal olid näod ja näitlejate paljad jalad mängisid edukalt kaasa pokude jalgadena, kuigi neid oli iga kahe poku peale vaid kaks. Nad paistsid suure Puuko kõrval istudes väga õigetes mõõtudes olevat.
Kõige rohkem vaimustust tekitas lastes Lääne-Virumaa Uhtna Põhikooli etendus Kassike ja Kakuke. Kuna selles Edgari Valteri loos kass ja kassikakk vahetavad omavahel kehaosi, olid kasutusel kostüümid, millelt sai krõpsudega kinnitatud kehaosi eemaldada. Kui aga sabade vahetusel selgus, et kassile polegi eelnevalt saba paigaldatud ja see siis jooksuga toodi lava kõrvalt, mõjus niivõrd mõnusalt, et kui see oligi kogemata juhtunud, siis mina jätaks ta püsivalt etendusse sisse.
Veel astusid üles Altermanni näitemängustuudio Tartust ja C. R. Jakobsoni nimelise Torma Põhikooli draamaring Off. Puuko viis aga vahepeal lapsed loodusesse, juttu puhuti konnadest, lõokestest ja veel paljust muust, mis looduses imeline.
Vist küll ainsaks tõrvatilgaks oli toidutelgis pakutud supp, mida tavalised festivalikülalised ostsid 25 krooni eest, aga millest vahepeal sai puljong, kuni saabus termosega uus kogus sagedamat kraami. Ka supitaldrikud polnud küllalt tugevad, nii et lauda kandmisel mõnigi lusikatäis maha lirtsus. Aga küllap kogemustest õpitakse, see oli toitlustajatel esimene kord nii suure rahvamassiga tegeleda.
Igatahes noorte näitlejate meeled olid ülevoolavalt rõõmsad, pealegi oli festivalikorraldajatel ilmataadiga nii hea leping, et taevas ei läinud vaevutuntavate piisakestega ähvardamisest kaugemale. Sadu saabus alles õhtupoole, kui nukuteatrid ammu kokku pakitud ja ära sõitnud.
Edgar Valteri 80.juubeliaastale pühendatud nukuteatrite festival kandis pealkirja Uks Avaneb. "Iga ukse nagu ka iga inimese jaoks on oma võti," rõhutas Zoja Mellov. Värvilised võtmed olidki tähtsaks osaks Pokumaale üles seatud lavakujunduses. Nukuteatrifestivali uks avati ühe võluvõtmega, avajateks väikesed pokunäitlejad Edgar Valteri mõnusast pokuraamatust. Teised võtmed aga jäävad ootama - uute põnevate uste avamist Pokumaal.
Margus Konnula
Helina Kärgenbergi pildid
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar