Täna Urvaste, homme New York

billeneeve
Installatsioon-näitus "Täna Urvaste, homme New York"
Teemasse seostatav Mila Balti
Tehniline teostus Anne Klaar
Fotod Kaia Pääsuke
Urvaste Seltsimajas
10.oktoober 2009
Avamisega kell 19.00

Kõndisin tänaval, kandes oma igapäevaseid tavalisi riideid.
Sooje ja valgeid ehk siis valge maani kasukas, puhvpruudiseelik ning kõige valgemast venilõngast Manny kootud rätt peas. Aastast 1982. Ajatu nagu minagi. Aegumatu nagu minagi. Minust möödusid kaks vanemast keskeast prouat. Üks küsis teiselt, minule pilku heites, et mis maa riided need on?
Kõndisin edasi ja mõtlesin, et olen väga rahvuslik aga määratlemata rahvusest. Küll on peetud mind Vene rahvusnukuks kui ka Alaska girl´iks. Ei hakanud nende rahulikku kulgemisse ega arutellu sekkuma. Vastaks neile siinkohal nüüd , et need on setu rahvariided kaasaegse kunsti mõõtmes.
Ma olen tohutu tarbija. Ja ka jääkide tekitaja. Aga ma olen ka koguja tüüp, seega ei tekita ma prügi. Ja prügi ma sorteerin , mitu korda ülemõeldes, mis sellest ja kuhu see (alfredo agostino mõju). Ja poes laadin kogu puu-ja köögivilja ühte kilekotti, et neid ei kuhjuks ning ma hiljem ennast nende sisse ära ei kaotaks.
Olen koguja-kinnihoidja. Kogun mälestusi , inimesi, asju ja kangajääke. Viimastega hakkaski tekkima väike dialoog, mis märkamatult tahtis tekkida tüliks. Mis on nende tulevik? Kuhu viib nende tee nüüd kui ma olin otsustanud võtta ette suurpuhastusliku iseloomuga periood nii enda sees kui ka väljas. Peale seda, kui olin sekkumas nende aastatepikkuse laoseismise rahulikku olemisse. Ja nii tekkiski mõte, et milleks hoida ja milleks minemaviskamise teel tekitada juurde saastavat prügi. Võib ju luua uusi asju (need mulle meeldivad) (Te ei tea kuidas asjad armastavad naisi!/ Tom.T.Valsberg/), kasutades ära jääke ning anda neile uus võimalus elule. Tegemist on minu kostüümidest, kangastest järelejäänud-üle jäänud tükkidega, mida enam suuremateks asjadeks kasutada ei saa. Ja kuna minu elu on jagunenud erinevat värvi perioodideks, siis sealt ka kulgev värviline lugu.
Punane-must-kollane-roosa-valge sekka pisikeste muude värvisutsakutega.

Aga mingi hetk hakkas selguma ruumi monumentaalsuse ja eksponeeritavate vaipatade koguse suhe, mis enam ei tundunudki kangajääkidesse uppumisohuna. Ja teemasse seostada oli kõige selgem Mila Baltit. Kuna koos oleme õmmelnud megakogus meetreid kangast (ikka mulle!) ja ka temal on hetkel käsil suurpuhastusliku iseloomuga periood.

Pealegi- kaks on paar , kolm on seltskond ja neli on minu arvates palju (Frida arvates on neli perekond). Seega....