Heinamaarjapäev Koigu külas

Ursula Zimmermann

Möödunud reede, 3. juuli lõunaks, hakkasid sünkjad pilved Tallinna laulu- ja tantsupeoliste juurest jõudma ka Koigu küla kohale ning taevas ähvardas suure sajuga, ent see ei heidutanud – Koigu vana koolimaja juures kutsus puidust vikat kirjaga “Heinamaarjapäev” kõiki Pikamäe talu juurde sisse keerama. Ja sissepöörajaid leidus küllaga, tosinkond autot rohkem kui kolmekümne osavõtjaga. Mõte korraldada Koigus, Pikamäe talus Kurelauk Viivi maadel väike heinaniitmisvõistlus, maitsta koduküpsetatud leiba, õppida ise midagi uut ja põnevat valmistama ning tunda end Maarjamaa südasuves lihtsalt mõnusalt – see mõte oli keerelnud käputäie inimeste peas juba paar suve.

Tänavu võeti asi ajada ja seda otsustati teha heinamaarjapäeval. Õigemini küll üks päev hiljem (heinamaarjapäev on liikumatu pühana alati 2. juulil), sest vana kombe kohaselt ei tohi sel päeval tööd teha – kes vikati kätte võtab, tol hüppavat pikne heinakuhja või muutuvat niitja lausa kivikujuks –, aga sellele üritusele oli plaanitud ju suur heinaniitmise võistlus! Traditsioonilisel heinamaarjapäeval sai maaeestlane kibekiirel heinaajal ühe päeva hinge tõmmata – tehti maarjalõket, külanoorus läks kiigele, lauldi ja tralliti, värviti lõnga, käo kukkumise järgi ennustati sügisest ilma (kui kägu veel kukub, tuleb pikk ja soe sügis), vihtade arvu järgi neidudele tulevikku (kes paarisarvu vihte teeb, see saab mehele). Heinamaarjapäev oli suvises rahvakalendris üks tähtsamaid ja suuremaid pühasid.

Nüüd aga tagasi Koigu küla heinamaarjapäeva juurde. Kella kahe paiku hakati kogunema. Vesiseks kiskuvast ilmast hoolimata pandi Pikamäe trepi ette kaks õlleankrut ülesse, toodi pikad peopingid välja ja kaeti kirjude kaltsuvaipadega. Rahval oli hea meel teineteist näha, kogu õu rõkkas jutuvadast, hüüetest, naerust ja luisu heledast helist – Külaots Vidrik, Urvaste kandi “kuldvaramusse” kuuluv mees, võttis portsjoni vikateid oma asjatundlikul moel teravaks luisata. Kirschbaum Peetri olin nõusse saadud heinaniitmisvõistluse žürii esimeheks hakkama, aga Petkale omasel moel võttis ta sujuvalt üle ka peo suurema juhtimise, lisaks transportis kohale siit- ja sealtkandi rahvast. Varsti mängis Pikamäe koridoris lahtisest ukseavast Otso Sirje süntesaator, veidike veel ja tõsist külapeo meeleolu kinkis Undrits Meeli lõõtsal (pärast kaebas küll natuke, et tal pilli mängimisest sõrmed juba väsinud, enne kui tõsiseks heinaniitmiskes läks, aga auväärt ju viies kohtki!). Iga võistlusest osavõtja tõmbas endale loosi korras numbri ja, vikatid õlal, sammuti nurmele, kus igaüks oma platsi kätte sai. Niitjaile polnud teab mis kerge tükk välja valitud – ikka selline, kus meie kuppelmaastikul traktoriga raske peale saada. Aga mäest alla-mäest üles, aeg-ajalt kõrgemad mutimullahunnikud ja kergelt koltuma hakkav hein ei saanud kellelegi takistuseks. Kõik kaheksa niitjat vihtusid vapralt alla võsani ja sama maa, oma sadakond meetrit, tagasi. Võistlusest väljapool tõmbas paar siilu sirge selja ja kindla käega oma nurmel maha ka Pikamäe talu vanaperenaine Salme Pommer, kel sel kevadel täitus 94. eluaasta, ning teine eakas niitja oli 84-aastane Ida Mölder Kõlbi külast. Žürii, koosseisus Kirschbaum Peetri, Kurelauk Viivi ja Kiidron Mandaga, hindas nii niitjate “puhtust”, sirget silma kui ka loogude kokkuniitmisoskust; kiirus oli teisejärgulisem. Konkurentsitult pälvis I koha Võru mees Ahti Parijõgi. II koha sai kohalike juurtega Liilika Raudhein, III kohale tuli Airi Hallik-Konnula ning välja anti ka IV ja V auhinnaline koht – Olev Varovile ja Meeli Undritsale.

Spontaanselt otsustati võistluse ajal, et veel “õigemateks” auhindadeks, kui linnapoest soetatud suur mõnus murureha ja asjalikud oksakäärid, võiksid olla Kurelauk Viivi laudast paar pudulojust. Nii ilmusidki Pikamäe talu õuele kits ja oinas! Rahvas plaksutas ja elevust oli kui palju. Olgu mainitud, et tõsisemat märjakssaamist ei juhtunudki ja niitmise lõpuks laiutas heinamaarjapäevaliste kohal taas helesinine suvetaevas.

Mõni pillilugu vahepalaks ja sõõm jahedat koduõlu janu kustutamiseks, asuti järgmiste suviste tegevuste juurde. Mehed läksid alla suitsusauna juurde vihtasid tegema (Viivil oli tubli perenaise kombel loomulikult ka saun soojaks köetud ja hommikul vihamaterjalgi metsast kohale toodud), naised aga hakkasid vanapaberist kirjude niidulilledega uut paberit tegema. Selleks oli kunstnik Epp Margna laenanud oma “tehnikat” (võrkudega raame, millega paberile sai kuju ja paksuse anda) ning jaganud juba aegsasti oma õpetusi-kogemusi, et saaksin neid huvilistele edasi anda. Peagi rippusid pesunööril kuivada suvevärvikad papitükid ning soovijail oli võimalus uhiuute vihtadega sauna hüpata.

Samaaegselt valmis keset Pikamäe õue, kaevukaanel ja autopagaasnikul, suursugune pidulaud. Kirjudel rättidel meelitasid isetehtud ploff, kartulipuder, ürdivõie ja tükk taluvõid, omaküpsetatud leivad mitmest erinevast Urvaste valla külast. Õhtupäikse soe valgus, maitsev kõhutäis, tuttavad lõõtsapalad, paar jalatäit tantsu, rõõmsad ja rahulolevad näod – veel ilusamini ei saakski üks omatehtud külaüritus lõppeda. Kokku sai lepitud, et kohtume jälle – järgmisel aastal samal ajal samas kohas. Aitüma kõigile vapratele niitjatele, tublidele leivaküpsetajatele ja kõigile rõõmsanäolistele osavõtjatele, Sirjele ja Meelile pillilugude eest, maani kummardus Pikamäe perenaisele Viivile.

Pildid: Ursula Zimmermann ja Anne Klaar