Inne peole sõitmist tetti viil hulka pruuvõ, et vällä opata ka varutansja ja hainakuu viimätsõl pääväl alas sõit pääliina poolõ ning joba kell üts pääväl nakas ediminõ pruuv. Latsõ olliva kõik väega rõõmsa, ilm oll illos, eski väega illos tansmisõ jaos – pruuvgõ esi kolmekümnekraaditsõn kuumusen päiv läbi polkat tansi. Edimine päiv olgi pruuvõst kõgõ rassõmp. Sõs oppsõmi, kes kohe minemä piät, kes vidä, kes pidurdas, kiä tõst kätt ja kiä jalga. Opsõmi selges määndse rühmaga tulõ üten tansi ja kellest ei tohi sa ilman vällä tetä. Vahepääl lõiva küll jala nii tuld, et tull mõnikõrd jalavarju jalast kisku ja paljajalu edesi laskõ. Algusen üteldi meile, et pruuv kest kella säitsmõni a ku kell säitsme pääle nakas jõudma tetti meile üllatus ja kuulutati „rõõmuhõisete“ saatel, et mi saami kella katsani tansi.
Tuus aos ollimi küll läbi nigu Läti raha, es jõvva inämp muu päälõ mõtõlda ku õnnõ säng. Aga noorõ omma meil kimmä näid es heidütä lämmi päiv ega Saarõ Maido karmi sõnaq. Koolimajan anti meile süvvä ja juvva ja ku mõsust ka läbi sai käütüs, oll jõud ja rõõm tagasi. Väega illos päiv oll sällä takka jäänü'.
Tõnõ pruuvipäiv nakas joba kell ütessä, nühksõmi jälki nii tütärlatsi ku poistõ tansõ. Päiv oll jälki liiga lämmi, ku nii pallo (60) rühmi kuun om, sis lätt iks peris hulga aigu et kõik õigõle selges saia, iks juhtus, et mõnõl lätt sassi. Sõs tetäs tuud iks uvvõstõ ja uvvõstõ. Egä tunni ao takast oll iks paus kah. Tuu ao seen löüdsevä mi poisiq nuka takast purskkaevu kos na hinnäst õndsalõ jahutaman kävevä.
Tuul päiväl lihvsõmi kõiki joonissit, viimane ku üts sikk, sakk, romb, ruut, joon, kolmnukk, triip, täpp, diagonaal sai läbi juustu ja kõnnitu. Pruuvsõmi viil kuis määndselegi tandsulõ pääle minna ja säält ärq tulla, kohepoole naaratada ja kohe koogutada. Selges tuu sai ja sõs lubati meid joba suurele Kalevi staadionile, kos oll ette nättü viil puultõist tunni pruuvõ.
Aga egäl peol ommava oma üllatusõ ja nii saimi poolõtõisõ tunni asõmõl kolm tunni karata. Päiv lõppi alles poole kümne aigu, oll jäänü viil süük, mõsu ja matt põrmandu pääl, kus ummi vaivatu kontõ edesi karastada. Kolmanda päävä hummogus oll päiv niisama korgõl ku tõistõlgi päivil ja Kalevi staadion uutsõ meid uma kuionu muro ja lõõskava pääväga. Sjool pääväl nakas pidu joba ilmet võtma, kõik rühmä saiva kokku ja nakati järjekõrda opma, kes kuna tans ja kes kellega tans. Sis nakas joba säände peris peo tunne tegünemä ku kõik kõrrast ummi tandsõ läbi tandsõva. Tuul pääväl olliva meil ka edimidsõ kaotusõ. Päiv paistsõ iks armõtulõ ja kats tütarlast mi' rühmäst saiva päikesepiste. Kokkusadajaid oll ka tõistõn rühmin. Õnnõs läts kõik häste ja õdagus olliva kõik latsõ jälki rivi pääl. Sis nakasimigi kaema, et kost vett saia ja hinnäst jahutada. Üts pidev vuurmine käve vii manu ja säält tagasi. Kastõti nii seest kui vällästpuult kõiki ja kõkkõ. Sõs tull ütel targal miilde kuulus energiatsõõr, midä mi sõs ka pruuvsõmi. Usuti vai mitte, tuu tüütäs väega häste ja meil oll tuust pallo kassu. Õigõ tihti kostsõ mi rühmä mant mm-ohoo, mm-ahaa. Vahepääl sai koerust ka tettüs, lükasimi mõnõ latsõ tsõõri sisse ja hõiksõmi mm-ohmu, mm-ohmu. Vähembält kõik nuu kes sõs vällänpuul tsõõri olliva saiva hulga energiat. Kõgõ tuu möllu seen sai iks pruuvõ ka tettüs ja õdagus oll selge kuis tuu pidu vällä näge ja võisimi julgõlt järgmisel pääväl pääpruuvi minnä'. Nelläpäävä õdagu jõudsõ Talnalõ ka laulu-ja tandsupeo ütinõ tuli. Kõik kes tahtsõva lätsivä tulõ tulõmist kaema. Hallõ oll tuust et mi pruuv oll jälki pikale venünü ja mi es näe, kuis laiv mere päält tull, tulõ palasiva ja pillimäng kostsõ kaugelt mere päält inimeste kõrvu. Õnnõs oll tutvit ka laulukoorõn, kiä meile perän tuust kõgõst kõnõlsiva. Aga är näimi mi, kuis tuli lava päält üle anti ja saimi osa tuust kontsõrdist ja simmanist, mis poole üüni kestse.
Tuu üü jäi külq nii mõnõlõgi lühkeses. Nii mõnigi es jõvva hummogu silmi valla tetä, et süvvä, juvva ja hinnäst kosutada. Küll sai mangutus voodi veere pääl, a lõpus' oll iks vaja võileevä ja koogikõsõ sängüviirde tuvva, et iks õigõs aos rivin olla. Riidi hummogu oll vaja joba pidurõiva üten võtta, sest pääle puult päivä pruuvi alas tandsupeo pääpruuv. Või tuud sagimist hummogu! Pluusi olliva kotte seen kortsu lännü ja miiq saatja-kasuimä Kaire ummi väikeste valgidõ virku kässiga triiksõ sõs virnu kaupa mi pluusõ. Oll küll kipõ, aga õigõs aos ollimi platsi pääl ja proovin. Sjol pääväl saimi ka edimedse vihma. Sõs näimi mi ka inemiste leidlikkust, kes kost uma „vihmavarju“ löüdse. Küll näimi kolme pääga keepe ja põõsit, millel oll ossi asemel kümme paari jalgu. Kui pääpruuv alas, olliva kõik kotussõ täüs rõivit vahetavaid tansjaid. Ku pruuvõ aigu oll viil säände tunnõ, et vahemuusika jääs lühkeses ja ei jõvva uma kotussõ pääle, sõs pääproovin sujusi joba kõik ja järjest parõmp tunnõ nakas tegünemä. Hää oll olla.
Ja sõs tulliva kontsõrdi. Kolm tükkü järjest, riidi õdak, laupäiv ja pühäpäiv. Kõik tandsja tulliva rahvarõivin, olliva ootusärevil ja rõõmsa. Sõs mi tundsõmi, kuis mi olõmi kõik üts pere ja üts rahvas, kos mi ajami kõik ütte ja samma asja ja meil om hää ollaq.
Tuul aol kui mi uutsõmi umma kõrda lavale minekus, tandsõmi mi uma pundiga egasugutsit muid tantsõ nagu „Kes aias“, „Lapaduu“, „Puntratants“ ja tõsõ vana hää lastõtandsu. Mängsemi ka musumängu. Tuu oll sääne lõbus vahepala, et ka mõnõ kõrvalrühmi tandsja võtsõva miika punti.
Peo päälkiri oll „Meri“. Väega ilosale oll säetü. Peo juhat sisse lainetus, kõik tandsja tulliva lavale. Võimleja teivä' esinejate sisse Eestimaa kujutise ja tõsõ lainetiva tuu ümbre nigu meri. Edesi jutust kontsõrt rannarahva elust, kuis naasõ uutva ummi mehi merelt ja näid sinnä saatva, kuis poiskõsõ uutva pikisilmi tuud aigu, ku nimäki omma' suurõ ja saava' suuri mehhiga üten kuun merele minnä. Noorõ tütärlatsõ eputasõ aga poistõ iin ja otsva hindäle peigmiist. Ku laiv merelt tulõ, omma suurõ peo', kos kõik tandsva ja omma rõõmsa, a tuud pittu es olõ kaugus. Iks tulõ jälki ärsaatmisõ aig. Mehe ehitäsõ laiva ja omgi mereleminek käen. Meri es olõ aga alati lahke ja rahulik, tull ette ka suuri lainit ja tormi. Ka miiq laiv jäi tormi kätte ja mast kisti maha. Õnnõs jõudsõva mehe iks koduranda ja kõik olliva õnnõliku ja peeti pitu. Kui tull uus tandsjidõ rühm pääle, loeti vahele tekste, mis kirjeldiva rannarahva ellu, näide ootusi, lootusi, rõõmõ ja murõsid.
<
Tuu läts meile kõigilõ väega süämelõ. Kui oodõti umma järge ja tull mõni illos lugu sõs laulsõva staadioni takan tandsja üten ja nii mõnigi pidi inne pisarit kuivatama, kui tandsma sai naata. Njo olliva hetke, mis jääse elus aos miilde ja sjo kõgõ nimel tasus oppi tansmist ja mõnikõrd ka vasta tahtmist tetä, mis kästäs.
Vahepääle mahtusi ka rongkäik. Hää oll kõndi ja tunda jälki tuud suurt tunnet, et mi olõmi üts. Tii veeren oll ka peris mitu uma küla inemist meid tervitaman ja nuu tervitusõ olliva kõgõ magusamba.
Aiteh Kallis kasuema Kaire, kes sa saatsõt meid sjol peol, toitset, katset, lohutit, hoidsõt, riietit, kallistit ja kaisutit. Parõmbat saatjat ei olõs mõistnu küll tahta.
Aiteh Kallis Tiiu, et sul om olnu jõudu ja tahtmist meid opata, et sa olet jõudnu vällä kannatada kõik koeruse ja haukmisõ nii ütõlt ku tõsõlt puult ja iks kimmält umma asja ajanu, mille läbi mi olõmi saanu väega meeldejääva kogemuse ja elamuse terves elus.
Tiiq „Kepsutajaq“
Kristiina Kallioni pildid - kõiki pilte näed siit
2 kommentaari:
Tublid olete, esindate oma koduvalda Urvastet. Pidu oli tõesti tore ja kodus telerist vaadates ka liigutav, vaatasin kõuk kolm kontserti ja praegust lugu lugedes tuleb ka pisar silma
Aitäh teile!
Urvaste vallast oli peol osalejaid rohkemgi, kui ainult tantsijad. Tublid ja töökad olete teiegi.
Postita kommentaar