märkmeid koolituselt

Käisin kohalike lehtede tegijate koolitusel Põltsamaal, mida korraldas MTÜ Ajakirjanduse uurimis- ja koolituskeskus. Osalejaid oli rohkem kui 80 lehe juurest.
Loenguid pidasid ajalehekujunduse ekspert Roosmarii Kurvits, kes õpetas, kuidas saata häid pilte ja paigutada leheküljele, et kutsuks lugema. Lugude kirjutamisest, nende kallutatuse vältimisest, võimu sõnumite lihtsamasse keelde tõlkimisest jms rääkisid Tartu Ülikooli praktilise ajakirjanduse õppejõud Mart Raudsaar ja Eesti Rahvusringhäälingu ajakirjanduseetika nõunik Tarmu Tammerk Teeksin väljavõtteid enda märkmetest. Ehk on mõned põhimõtted olulised ka avalikkusel teada.
*
Vallalehed on asendamatud. Kõige olulisem info inimesele tuleb just sealt.

Vallaleht ei tarvitse olla ajakirjandus, ka sel koolitusel olid hinnanguliselt üle 2/3 vallaametnikud.
Vallaametnik ja ajakirjanik ei saagi ühesugust lehte teha, sest ajakirjanduskoodeks ütleb, et võimu on vaja kriitiliselt jälgida. Aga vallaametnik läheks oma põhitööülesannetega vastuollu, kui tahab ajakirjanik olla. Ta peab jälgima hierarhilist käsuliini.
Väljaandja ja toimetaja vahel on hea, kui on ühenduslülina kolleegium, kuhu kuuluvad võimalikult erapooletud tegelased, seda otstarvet võib ka kultuurikomisjon või eetikakomisjon täita. Aga kolleegium ei tohiks sekkuda operatiivtasandil, vaid peaks jälgima pikema vaatega, panema üldised põhimõtted paika, mitte ajama artiklitest näpuga järge.
Kui lehes on konkreetne rünnak konkreetse isiku suhtes, oleks hea, kui juba samas lehes oleks ka isiku kommentaar, sest järgmise leheni on tervelt kuu aega ja asi jõuab tegelikult juba ununeda. Kui
kriitika on analüütiline ja üldine, ei ole vaja kohe kommentaari kõrvale.
Vallalehe oluline funktsioon on ka kultuuriloolist mälu hoida.

Kui analüüsida mõne volikogu otsuse puhul pikemalt, kuidas ta on tekkinud, oleks hea, kui seda teha ka mõnda teist huvigruppi puudutava otsuse korral. Muidu võib tegu olla kallutatusega.
Mitte võtta taldriku peale liiga palju toitu – kui võtad ühe korra põhjalikult mingi probleemi ette, pead seda suutma ka edaspidi. Kui suudad teha tavaliselt vaid infolehte, siis pead selle juurde jäämagi.
Propagandalehe tunnus: kui on pidevalt vallavanema veerg, kus sarjatakse neid, kes on opositsioonis, süüdistatakse neid nt kogukonna lõhkumises, aga mitte kunagi ei ilmu teistsugust arvamust. Propagandale viitab ka väljaandjate halvustav keelekasutus tema suhtes kriitiliste gruppide suhtes. Või tendentslik infovalik, mõnest asjast, mis on ebameeldiv, jäetakse lihtsalt kirjutamata. Näiteks vaikiti ühes kohalikus lehes täiesti maha ebaõnnestunud umbusaldusavaldus.
Valimiste eel peavad reeglid eriliselt paigas olema, et kõikidel jõududel oleks võrdsed võimalused, peab jälgima kandidaatide ja nimekirjadega toimuvate asjade uudisväärtust, et ei oleks tegemist propagandatrikiga.
KOHALIKU VÕIMU SÕNUMITE TÕLKIMINE - EDASTAGE LEHES NII NAGU RÄÄGIKSITE SÕBRALE

2.
Lisaks sellele, et faktid on tõesed, peavad nad olema ka asjassepuutuvad, muidu võib uudis muutuda kollaseks.
Samas peab olema rahvalähedane - kui Juhanil läheb puuriit põlema, ja kõik teavad seda puuriita, siis
see on oluline uudis. Kollane ja rahvalähedane on kaks eri asja.
Inimesed tahavad lugeda asjadest, mis aitavad neid elus.
Kohaliku lehe suur pluss – saab rääkida asjadest lihtsamalt, sealsamas on plussiks hõredam ilmumisesagedus, jääb aega rohekm analüüsiks. Kui ikka jääb.
Lugeja kirju tuleb ka toimetada, et seal sees oleks tasakaal, et ta oleks terviklik ja et mahuks ka lehte ära.
Uudis peab olema objektiivne, kõik osapooled, kõik vaatenurgad peavad sõna saama. Sealsamas mingi valiku peab tegema, ei ole võimalik, et kõik sõna saavad.
Tekstid peavad olema selged, täpsed ja lühikesed. Kui võimalik kärpida, siis kärpige.

MARGUS KONNULA