Päikesele vastu ehk üks teistmoodi hommik
Paastumaarjapäev Kuigatsis
25. märts, paastumaarjapäeva varajane hommikutund. Kell 05.15 stardivad siitkandi naised Kuldrest Kuigatsi suunas, et Merle Tombaku eestvedamisel ühiselt tervitada tõusvat päikest, tähistada sümboolselt kevade algust ja paluda head käekäiku järgnevaks aastaks endale ja oma armsatele.
Tänavune paastumaarjapäev suutis ühendada nelja valla – Antsla, Urvaste, Sangaste ja Puka – naised. Antslat ja Urvastet esindas pigem nooremapoolsem rahvas, Sangaste-Kuigatsi piirkonda valdavalt elu näinud ja teadjamate naiste sugupõlv.
Üks selle hommiku tugevamaid emotsioone oligi minu jaoks sõit Kuigatsisse: Kuldrest mindi teele nelja autoga, Sangastest liitus Merle omaga, aga ei saadud kuigi palju sõita, kui terve kolonn tegi esimese peatuse – paremal teepeenral ootas tädike korviga kaasavõtmist. Ja üsna varsti jälle uus peatus, sest järgmine naeratav vanamemm oli vaja peale korjata. Ja sedasi veel paar korda, kuni Kuigatsi seltsimaja ette keerasime, kus tervitasid meid kohalikud perenaised Katrin Kõiv ja Õnne Paimre.
Ühtäkki, naiste suureks üllatuseks, ilmus Kuigatsi rahva autode vahelt välja muheda olekuga vanem mees – tubli sohver, kes paar kõndimismurega vanadaami Kuigatsi kandi kõige kõrgema mäe otsa sõidutas. Ei oleks hiljem seda härrat nii suurel naistepühal kampagi võetud, aga too oli teadlik mees – kookis punaveini pudeli põuest välja ja lunastatud ta oligi.
Enne päikesele tere-ütlemist tuli neil, kel kodunt väljaminekuga oli liiga kiireks läinud, ilmtingimata linnupetet võtta. Siitpeale algabki kevad-suvine periood, mil ilma pala hamba alla pistmata ei tohiks enam hommikuti jalga tarest välja tõsta.
Kuigi silmi pimestavaid päikesekiiri polnud tol hommikul kergelt pilvitavas idataevas näha, sai siiski päev tervitatud, regilaul maailma loomise kohta ära lauldud, head soovid kuuldavalt või mõttes maha öeldud, puud-põõsad kirjude ohvrilindikestega kauniks ehitud ja Mihkel Veske päikesele pühendatud luuletus ära kuulatud. Seejärel suundus heledasse rõivastatud naisterivi käsikäes seltsimajja tagasi. Seal pakkis igaüks välja oma kaasavõetud mammona: põhiliselt pannkoogid ja punase veini. Enne aga tuli õues silmadele allikavett piserdada, et ikka hea tervise juures püsiks ja puna palgele jääks.
Aitüma Merlele, Kuigatsi pererahvale ja kõigile, kes olid nõuks võtnud varasest koidikust hoolimata see hommik enda jaoks eriliseks muuta. Kokku said külad, vallad, isegi eri maakonnad; noored ja vanad – paastumaarjapäev suutis ehitada silla nii paikkondade kui põlvkondade vahele.
Paastumaarjapäev ajaloos
Kirikukalendris kannab paastumaarjapäev ka Issanda kuulutamise päeva nime (varasema nimetusega Maarja kuulutamise päev). Nimelt võib Luuka evangeeliumist lugeda, et sel päeval kuulutanud ingel Gabriel Galilea külas Naatsaretis neitsi Maarjale, et too sünnitab üheksa kuu pärast poja ja paneb talle nimeks Jeesus.
Rahvakalendri tavade järgi pidi sel päeval olema lõpp naiste tubastel töödel. Tuld ei tohtinud enam üles võtta, et vasikad kängu ei jääks ja suvel rästik ei hammustaks. Keelust üleastujail võis ka uss kergemini kapsasse tulla. Viimaste vastu pidid veel aitama ülepanni küpsetatud koogid ja hele rõivas. Talurahvas läks kolmelt toidukorralt üle viiele.
Paastumaarjapäev on olnud Eesti aladel üks olulisemaid naistepühi. Sel päeval oli lubatud abielunaistel hurjutamata kõrtsis käia ja pidu pidada. Ja hoidku selle eest, kui mõni mees teele ette jäi ega mõistnud ontlikult kõrvale astuda. Too pidi siis naistele punaveini välja tegema, suuremaks häbiks tõmmati talle veel tanugi pähe. Punajoomine pidi tagama naistele kogu aastaks terve jume ja hea tervise.
Naised omakeskis, mängiti rituaalseid viljakus- ja sigivusmaagilisi ringmänge, et oleks nii pere-, looma- kui viljaõnne. Mõne uurija oletuse kohaselt on paastumaarjapäeva päikesetõusu koguni alasti tervitatud. Kuigi meie kliima sedalaadi ettevõtmist just ei soosi, ei saa säärast käitumist eelkõige antud päeva viljakusmaagilise iseloomu poolest ka ilmtingimata välistada.
Paastumaarjapäeva lõpetuseks tegid naised sauna. Vihuti seitsmest erinevast lillesordist tehtud vihtadega, mis pidid olema möödunud aastase heinateo ajal tallele pandud. Maagiline saunaskäik järgmise paastumaarjapäeva lõpetuseks on plaani võetud ka siitkandi naistel.
Traditsiooni elujõud peitub muutustes
Eks ole praegusaja linnastunud elustiiliga inimese jaoks – sõltumata sellest, kas ta elab maal või linnas – palju muutunud. Ei ole tänapäeva noortel naistel enam aega terve päev pidu pidada – lapsed vaja lasteaeda ja kooli saata –, ega ka otsest vajadust roosapõsise välimuse pärast õhtuni punaveini pruukida – puudripuna aitab vajadusel hädast välja.
Samuti on tänapäeva ratsionaalses maailmas, kus aiapidamine põhineb suuresti väetistel ja tõrjevahenditel, küsitav, kui palju on ikka kapsapea kosumisele kasu valgest pearätist ja ülepannikoogist. Või kui palju viljakam on meie sügisene aiasaak ja tervem meie pereelu, kui puud on kirjude paeltega ehitud ja regivärsiline loomislaul päripäeva ringeldes maha lauldud?
Kuid see kõik ei olegi nii oluline. Palju tähtsam on hoopis, et paastumaarjapäev suudab endiselt, ilma suurema kommertsreklaamita ja omaenese väega, koondada neil varajastel ja külmakargetel päikesetõusu minutitel grupi väga erinevaid naisi. Mõne mäe otsa, kiige manu või ammu unustatud allikakohale-hiiesallu. Grupi naisi, kel südames sarnane soov: taastada pärimuslikku mälu, saada osa rituaalsest kombestikust ja sünergiast, mis saab tekkida vaid koos olles, kätest kinni hoides ühises ringis, virguda varakult ja teistmoodi. Virguda päikese eel ja päikesele, virguda iseendas.
URSULA ZIMMERMANN
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar