Detektorit tuleb hoida kaks kuud ühes kohas (teise kohta või koguni teise ruumi tõstmisel ei saada teada, millises ruumis millised näidud on) ja sinna mitte mingeid asju peale panna. Kahe kuu pärast tuleb detektorid asetada samadesse kotikestesse, kust nad on võetud ja kotikesed õhukindlalt sulgeda nt teibi abil.
Siis saadetakse detektorid laborisse, kus järeldusi aitab teha ka ankeet, milles tuleb kirjeldada hoone erinevaid parameetreid – eelkõige ehituses kasutatud materjale, kasutatud ventilatsioonitüüpe, pinnase iseloomu, aga ka maja vanust. Ühe maja põhjal üldistusi teha ei saa, aga kui piirkonnas leitakse mitu kõrge radoonitasemega kohta, võib sellest juba miskit järeldada
Radoon on värvitu ja lõhnatu looduslik radioaktiivne gaas, mis võib liigsuures koguses suurendada kopsuvähki haigestumise riski. Radoon satub elamusse peamiselt hoonealusest pinnasest ehk ka olmeveest või ehitusmaterjalidest.
Kiirguskeskuse soovitusel tuleks maja projekteerida nii, et hoonealuse pinnase õhku satuks võimalikult vähe eluruumidesse. Suurem oht võib olla kütteperioodil, kui uksed-aknad on tihedalt suletud. Lähemalt saab radooni vähendamise soovitusi lugeda http://www.kiirguskeskus.ee/radoon/radooniohutu_elamu.pdf
Plastmassist radoonidetektor ise inimesele kuidagi ohtlik ei ole
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar