peeter lindsaare konverents

Avastamist vääriva kirjaniku austamispäev
Sõjaväelase sirgjoonelisus, juuraõpingud Tartu Ülikoolis, austus hiiepuude vastu ning muhe huumor, kirjutamaks lugusid oma kodukandi rahvast – see kõik käib Kassi küla kirjaniku Peeter Lindsaare kohta. 24. oktoobril pidasid Võrumaa raamatukoguhoidjad tema mälestuseks Uue-Antsla rahvamajas konverentsi.
Konverentsi avakõnes ütles Riina Ermel, et Peeter Lindsaar on kaudselt pärit siitsamast, praeguse rahvamaja asemel asunud Vastse-Antsla mõisast. Nimelt kohtusid siin mõisa abitööline Juhan Sahkri ja virtin Anna. Neist said kirjaniku vanavanemad, kes ostsid ka Lindsaare sünnikodu – Hansi talu.
Peeter Lindsaare (1906-1990) eluloos on tähtsal kohal Vastse-Antsla vallakool Kuldres, mille juures oli ka kohaliku haridusseltsi raamatukogu. Samuti sattumine Valga poeglaste gümnaasiumisse pärast Nuustaku era-progümnaasiumi lõpetamist. Just selles Valga koolis on käinud samuti meie kandist pärit kirjanik Bernard Kangro.
Leitnandist luuameheks
1928. aastal võeti Lindsaar kaitseväkke, kus ta jäi kõigile üllatuseks üleajateenijaks ja astus hiljem Tondi sõjakooli. Kaasaegsed mäletavad Peeter Lindsaart ühtaegu kultuurilembese ja sirgjoonelise ohvitserina, kes samas ei kannatanud pedantsust. Lindsaar ise olevat toonase kaitseväe juures hinnanud samuti selle haritust. Näiteks peetud pikki vaidlusõhtuid kultuuripoliitika teemadel.
Sõjakeerises sattus Lindsaar teenima nii punaseid kui sakslasi, teda veeti nii vangi kui põgenikelaarisse. Kui ei oleks olnud ennastohverdavat abikaasat Leonidat, ei oleks kirjaniku tervis arvatavasti vintsutustele vastu pannud. Vangla-aastail kirjutas ta oma esikromaani „Vana hobune”, kus pajatab loomast peategelase kaudu muhedalt ja soojalt oma kodukandi inimestest.
1949. aastal läks Lindsaar koos naisega Austraaliasse, kus töötas esmalt kojamehena, hiljem abitöölisena Sidney raamatukogus. Uuel kodumaal kirjutas Lindsaar romaani „…ja sõdurid laulavad” ning veel neli kasarmuromaani. Tegelikult ongi Lindsaar ainus kirjanik, kes on ehedalt kujutanud elu toonase Eesti sõjaväes. Lindsaare kasarmuromaanidest rääkis lähemalt Valga Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Jaan Rapp.
Kokku jõudis Peeter Lindsaar paguluses välja anda 11 teost, sealhulgas uurimustöö eestlastest Austraalias ja Uus-Meremaal. Suure osa neist andis ta välja oma kirjastuses „Luuamees”.
Valmis kirjandusliku Urvaste järjehoidja
Anne Valmas Tallinna Ülikooli akadeemilisest raamatukogust rääkis lähemalt Lindsaarte Austraalia-elust ning Leonida Lindsaare kirjavahetusest August Gailitiga. Ka Anne Valmas ise pidas Lindsaartega veel hiljuti kirjavahetust ning käis külas kirjaniku abikaasal Leonidal. Valmas ütles, et just tänu Lindsaarele on raamatukogus märkimisväärne hulk eesti kirjanike teoseid.
Ere Raag Võrumaa keskraamatukogust ütles kirjanduslikust Urvastest rääkides, et oleks kangesti vaja kogu kihelkonna haridus- ja kultuurilugu ühtede kaante vahele saada. Ta tutvustas ka MTÜ Järjehoidja poolt välja antavat järjehoidjate sarja, mille uut osa ta trükikoja venitamise tõttu veel näidata ei saanud. Nüüdseks on need aga meie valla raamatukogudes olemas. Järjehoidja ühel poolel on lühidalt Peeter Lindsaare elu- ja kirjanduslugu ning teisel poolel Urvaste kihelkonna kirjanike loetelu koos näopiltidega.
Ka Peeter Lindsaare mälestuspäeva korraldas MTÜ Järjehoidja. Toetasid Kohaliku Omaalgatuse Programm ning Võru maavalitsuse haridus- ja kultuuriosakond.
Evi Zirk pani välja Kuldre Käsitöötare tööde näituse, mille vastu oli suur huvi ning mitmed esemed vahetasid ka omanikku. Lõpuks mängisid Aivo Männiste, Vaike Põldsepp ja Riina Ermel Peeter Lindsaare ainetel kirjutatud näitemängu „Suur päev”. Kokku pani selle Riina ja tükk rääkis muhedas võtmes lapse tähtede õppimise vaevast ja et mismoodi sa ikka loed „koer”, kui pildi peal on ju pini mis pini. Urvaste valla toel pakkus Nõiariik kõigile osalistele maitsva lõunasöögi.
Airi Hallik-Konnula